Merle ärgitas meie alaliidu liikmeid vaatama minevikku, et kuidas ja mis just selleni on viinud, et meist sellised aiafanaatikud said.
Ükski aasta minu elust ei ole möödunud ilma, et seemneid mulda ei pandaks. Lapsepõlve kevadekuulutajaks olid suured taimekastid Lasnamäe kodu aknalaudadel ja rõdul. Enamasti venisid taimed liiga pikaks, enne, kui sai aega neid maale istutama minna. Ka vanaisa-vanaema imede aed Tallinnas Lillekülas oli iseenesestmõistetav oaas täis kõikvõimalikke vilju ja ilutaimi, mida Eesti tingimustes kasvatada saab ja neid, mida hästi ei saa aga ikka kasvatakse. Üks esimesi mälestusi on rododendron. Ma vist ei osanud seda nimegi välja hääldada aga mõistsin, et see on midagi enneolematult kaunist. Viinamarjad kasvasid vanaisal suurte kobaratena kasvuhoones juba 1980-ndatel.
Aed oli mu lapsepõlves midagi, mille ümber kogu elu justkui keerles. See oli pääsetee ka enamikele minu klassikaaslastele Lasnamäe mammutkooli karmist reaalsusest – kellel oli suvila või maavanaema, see suvel Tallinna peal end naljalt näole ei andnud.
Omamoodi pidustused ja toredused olid, kui põllumajanduslikke tegevusi tehti koos sugulastega – kartulivõtt, õunamahlategu jms. Eriti, kui teisi lapsi ka tuli. Esimeseks asjaks suvel külla minnes tehti tiir aias ja vahetati sõnumeid selle kohta, milline põllukultuur kuidas sel aastal kellelgi on edenenud või millist seemet keegi kellelegi tulevaseks hooajaks annab.
Töö ja lõbu aastast 1979, slaidi autor Rein Ruben.
Traditsioone oli veelgi – ikka pildistati lapsi mõne puu või roosipõõsa taustal, et kuidas ühed või teised pikkust viskavad. Laste- või aiapidamine on kõik üks ja seesama – kastmine ja väetamine! Järgmistel piltidel on põlvkond vahetunud aga puu on sama (piltide vahe ca 40 aastat) ja samast juurest võetud roniroos.
Lõputu moosikeetmine, mahla pressimine, rohimine ja korjamine olid lapsele tihti ka tüütud. Suurim traagika meenub seoses rohimisega. See oli suhkrupeedi põld, mille vaod jooksid silmapiiri taha ja ilm oli kuum. Jooki kaasas ei olnud või oli see juba ära joodud aga lõpuni pidi ikka jõudma! Edaspidi ma põllumajanduslikus tootmises väga kaasa lüüa ei soovinud.
Ometi muutus ühel päeval kõik, kui hakkasid sündima lapsed. Olime kõik suved maal suvilas. Kõik nad sündisid kevadel, seega oli aega aiaga tegeleda, kuni nad õunapuu all vankris magasid. Avastasin sorte ja tutvusin põhjalikult sellega, mis tingimustes miski paremini kasvab. Iga lapse sünniga lisandus mõni nimeline viljapuu. Oli oluline, et lapsed saaksid oma peenrast ise aiasaadusi suhu pista ja vabalt tegutseda. Oma lapsi olen võimalikult vähe sundinud aga võimalikult palju aianduslikesse tegevustesse kaasata üritanud. Meenub mu paariaastane poeg, kes istub väikese tooliga kasvuhoones ja “ootab arbuusi valmimist”. Aiapidaja ootusaeg on põnev!
Piltidel on meie suvila hiiglaslikud herned aastal 2008, õunamahla tegemine umbes 5 aastat hiljem ja veidi veel hilisem uue maja ümbrusesse uudismaa tegemine, millest võtsid osa ka lapsed.
Tõsine katarsis tekkis alles oma kodu ümbruse esimese päris enda aiaga, mida sain luua omatahtsi ja algusest. Hiigelsuurt metsaäärset heinamaad hallata on väljakutse. Püüan teha seda, mis on siin olemuslikult ette antud – taastasime vanad kiviaiad ja keerasime kivikangrus õigetpidi lohukivi. Aiastsenaariumisse olid juba ette kirjutatud suur kiviktaimla, kaks vana pihlakat, kõrge mets idas-kagus ja suured puud krundi sissesõidul. Kadakaid alguses ei olnud, need tõin saja meetri raadiusest. Kõik muu on loodud ümber selle loomulikkust ja looduslähedust silmas pidades. Olemasolev ebatasane maapind on tänu robotniidukile saanud ühtlase tiheda murukamara peaaegu muruseemet kasutamata. Naudin seda rohelist sametist lainetust, mis tuleb kaunilt esile, kui päike loojub. Metsikud alad ja niitmata lapid hoian alles, et liiga äratehtuks ei läheks.
Praegu on unistuseks klaasist paviljon keset niitmata rohtu, kust avaneks vaade, milles ei ole ühtegi inimkäega muudetud asja, vaid aas ja taamal olev metsatriip. Paviljonis oleks tool ja laud loomiseks. Istumiseks!
Meie laiuskraadil on aias istumine luksus. Nagu meie vanemad, nii ka mina korrutan pidevalt suvel lastele – minge õue! Enamik aastast õues istuda ei saa. Aga meie alaliidu napakas pealkiri on tulnud just istumisest kui aiapidajate ülimast unistusest. Aednikul enamasti selleks aega ei ole. Isegi kui katsetada, siis märkab silm kohe midagi tegemist vajavat ja istumine ununeb.
Järgmistel piltidel on kaks erinevat põlvkonda lapsi aias istumas – slaidid aastast 1978 ja fotod sellest sajandist. Esimesed pildid on kartulivõtu-seltsielust. Ei mäleta, kas me kartuleid ka võtsime või poosetasime niisama.
Ootame uut istumishooaega!