Kui lilled maailma tekkisid, siis olid nad algul rohelised. Edasi arenesid välja kollased, valged ja alles siis kõik ülejäänud värvides õied. Et kõik uus on ammu unustatud vana, siis tunduvad ka 21. sajandi inimesele rohelised õied eriti veetlevad. Neis on justkui kauge kaja muistsest troopikametsast; mälestus igavesest kevadest. Samal ajal pakuvad taas pinget mängud rohelise […]

Punaste õitega seoses meenuvad esimese hooga pildikesed nõuka-ajast. Viru hotelli külge ehitatud suur tulbikast, kus igal aastal õitsesid Apeldoornid (ja ei midagi muud). Nelgid üheksandal mail Aljoša ees. Muinasjutt “Tulipunane lilleke,” mille pildid on teinud Siima Škop. Natuke hiljem – lill Carmeni juustes, väljakutse toreadoorile. Vennaskonna laul moonidest. Punane ei saa ise sinna midagi parata,

Roosa värv aias on täiuslik nagu end sabast hammustav madu. Külmema varjundiga roosa moodustab lehestiku rohelisega nii perfektse paari, et ei vaja (ega vahel ka salli) lisandiks mitte midagi – kui, siis sutsu laimirohelist või valget. Roosa on ümar nagu O-täht, pehme nagu pilveke, küps nagu kesksuvi.. Kehastunud tasakaal – ei kuum ega külm. Roosad

Jätkan värviteemal ning võtan luubi alla lilla. Vastupidiselt kollasele on lilla aias üpriski leebe loomake, kellega on lihtne ümber käia. Ta saab sõbralikult läbi rohelisega, kuid on tänulik ka talle toeks seatud purpurse lehestiku eest. Lillade õite valik on suur, nii et soovi korral saab eelistusi timmida kõrguse, kasvukoha, aastaaja, ökoloogilise aspekti, lõhna või muude

Kirjutatud mõeldes Lembele, kes kollasest kaarega mööda käib (ma loodan, et Lembe kommenteerib!) Mida öelda kollase värvi kohta aias? Raske, aga huvitav. Just sellisena ta mulle paistab. Tähelepanu järele karjuv, teinekord agressiivne ja tülinorija tüüp või draamakuninganna. Aga sega kollast rohelise või valgega ja temast saab seltskonna liim, kõige ja kõigi siduja ning lepitaja, kes