Kui lilled maailma tekkisid, siis olid nad algul rohelised. Edasi arenesid välja kollased, valged ja alles siis kõik ülejäänud värvides õied.
Et kõik uus on ammu unustatud vana, siis tunduvad ka 21. sajandi inimesele rohelised õied eriti veetlevad. Neis on justkui kauge kaja muistsest troopikametsast; mälestus igavesest kevadest.
Samal ajal pakuvad taas pinget mängud rohelise varjunditega lehestikus. Lootma jäämine, et saaks kogu kompositsiooni üles ehitada kahele kollase- ja ühele punaselehisele põõsale, kuulub pigem supermarketi või bensujaama haljastusse kui tõsise fänni koduaeda. Ei, mul pole otseselt midagi värvilise lehestiku vastu – aga ma leian, et selle õige koht on värviliste õite läheduses!
Esimene pilt allolevas reas näitab veenvalt, kui palju suudab päevavalguse tooni rohelisemaks muuta puude lehestik; pilt on tehtud Puhtulaiul, kus kasvab üks (Eestis veel haruldane) tukk laialehist metsa.
Rohelise värvimängus on oluline roll tekstuuril – viimane suunab ja juhib taimele langevat valgust omal moel: taeva poole pööratud laiad vesiroosilehed peegeldavad sinakat spektriosa, maikellukese püstised lehed lasevad läbi kollakaid kiiri; tõnnikese karvane leht annab rohelisele tuhmi hallika varjundi, jugapuu peen okastik neelab valgust peaaegu musta laiguna. Seda varjundirohkust, mida looduses kohtab hiirekõrvade ajal, püüamegi aias pikendada aastaringseks.
Siiski ei ole palju neid, kellele rohelisest (mis aia kontekstis on ju neutraaltoon) üksi piisab – ikka reserveerime talle pigem mõne varjulise nurgakese. Omad nurgakesed on minulgi; huvitaval kombel on need kõige rohkem”valmis” kohad aias, kus mul puudub soov midagi muuta või ümber tõsta. Varjulises paigas on juba iseenesest vähem kastmist, rohimist, varjutamist ja muud tõmblemist.
Juuni teises pooles saabub hetk, mida ma kutsun roheliseks pausiks – kus peaaegu midagi ei õitse, aga ilus on ometigi. Rahulik moment peale jasmiinide ja iiriste suurt akordi ja enne flokside kisakoori.
Roheline on märk vee olemasolust ja elu võimalikkusest. Kõrbe-elanku jaoks on sel eriline tähendus – ka paradiisi kujutletakse lopsaka haljendava aiana.
Meie hea sõber Rait, kelle ühine aed Sirjega on tema enda sõnul korralik džungel, väidab kevaditi alati, et temal on nüüd kavas klorofülli sünteesima hakata. Minugipoolest. Kui taimeriik võib, miks siis ka mitte loomariik…