Tunnistan, et ma pole kunagi olnud eriline floksisõber. Esiteks on ta aeg-ajalt vastikult krellroosa (kasvades samas koos kuldvitsade ja liiliatega, nii et silmadel hakkab valus) ja teiseks lõhnab ta melanhoolselt, nagu koristamata söögilaud peojärgsel hommikul.
Aga et floks mu aias juba Vilma ajast olemas oli, olen aja jooksul hakanud nägema tema paremaid loomuomadusi.
Kõigepealt ta muidugi õitseb erakordselt kaua ja suurelt. Ärksamad eksemplarid lausa kaks korda järjest, juulist oktoobrini.
Ning veel on see lilleke ütlemata vastupidav ja elujõuline. Illustratsiooniks kaks kogemuslugu.
Floksi “Blue Paradise” tõi VIlma kunagi Nõmme turult. Tema olla müüjalt küsinud ilusat punast floksi ja müüja kinnitaski, et see siin on väga kena punane. Kliend soov on seadus… Pottide küljes leidus siiski ka sordinimi, mida guugeldades pidin ämmale pettumuse valmistama. Vilma ohkas, et kui lilla, siis lilla, ja istutas oma viis taime kitse-enela kõrvale.
Et parajasti oli kevad ja kitse-enelas polnud oma täit mõõtu veel saavutanud, mattusid floksid suvel täielikult puhma alla ja ununesid aegamööda sootuks. Aastaid hiljem leidsin nad sealt üles (olid ikka pisikesed ühe varrega rootsud) ja hakkasin uurima, kas saaks neist veel elulooma. Sai, ja millist veel! Piisavalt avarasse kohta ümber istutatuna lõid floksid vohama ning kõik viis rootsukest moodustasid juba esimesel aastal kenad täismõõdus taimed.
Ei saa jätta märkimata, et too Piet Oudolfi aretatud sort on üks huvitama õievärviga flokse (päikese käes lilla, varjus tindisinine) ning õitseb erakordselt pikalt.
Teine floksilugu räägib roosa-rohelisekirjust sordist, mille nimi mul enam meeles pole. Tolle soetasin ise, sattunud vaimustusse fotost pakendil – õis nägi seal välja kaunilt rohekas. Tegelikkus, nagu ikka, kujunes üpris igavalt heleroosaks. Kuna ma tast suurt ei pidanud, kaevasin taime välja ja andsin emmele ära.
Üllatus tabas mind paar aastat hiljem, kui taim mingist maasse jäänud pisikesest juuretükist uuesti tärkas. Tärkas ja vohas – nagu poleks kunagi ära käinudki. Koopia õilmitseb emme suvilas ka ilusasti.
Õied on tal endiselt igavat pudruvärvi. Aga praegu hindan isegi rohkem tema lehestikku, mis ümbrusest silmapaistvalt heledama rohelisena peenrasse toreda esiplaani tekitab.
Peale kirjeldatud seiklusi tunnen, et floks on minu lugupidamise – ning koha aias – auga välja teeninud.
Kui uskuda Vabaõhumuuseumi taimetarku, eelistasid vanad eestlased kasvatada lumivalgeid flokse (link). Mu arust tervitatav lähenemine, arvestades kogu muud hilissuvist värvimöllu. Kui Eva-Liisa veel meie tänaval elas, kasvas tema aias valge floks kõrvuti tulinelgiga, millest kokku sai väga armsa vanaemaliku peenra. (Mis trikiga ta tulinelgi Nõmmel kasvama pani, ma ei tea.)
Floksi jahukasteprobleem, nagu olen aru saanud, muutub tõsiseks kombinatsiooniga kuiv muld+märjad lehed. Ameerikamaal, kus suved pikad ja kuumad, on jahukaste kergem tulema kui meie kliimas. Meil endal läks asi käest ära siis, kui lillepeenraid sprinkleriga kasta püüdsime. Kus võimalik nimetet olukorda vältida, saab toda koledust edasi lükata või lausa ära hoida – selleks kasta mulda juurte ümber piisavalt sageli. Ning istuta floks kohta, kus sa kohe näed, kui tal millestki puudus peaks olema, ning kuhu kastekannuga kergesti ligi pääseb!