Sellel aastal on enneolematult paljud inimesed saanud uudse loodusvaatluse kogemuse Eestit massiliselt väisava uue liigiga tutvudes. Proovin oma uusi tuttavaid kirjeldada.
Ennast mummuks muutnud limu ja pikk limu. Kui üks asi annab ennast nii väikeseks kokku krousida ja sedavõrd pikalt lahti venitada, siis on ta looduse poolt eesmärgipäraselt loodud ja hoolikalt konstrueeritud isend! Pole ime, et leidub heatahtlikke, kes oma aiast korjatud põneva leiu metsa viivad. Kuidas muidu jõuavad metsateedele limukate kolooniad, mis on mitu kilomeetrit asustusest eemal.
Graatsiline limu, kes pürgib kõrgemate taimede poole. See on väga armastusväärne ja tegelikult kaunis olend, kui ta parasjagu ei küünita just sinu porgandi lehti ampsama! Mu porgandid on haralised, vorbilised ja vaevatud. Mõnel puuduvad pealsed hoopis! Limu hammustab porgandi lehe otse porgandi küljest ära ja tõmbab ta kogu ulatuses enda sisse. Pea ja tundlad on eriti kirgliku apluse akti ajal kadunud.
Priske limu, kelle suurus on võrreldav omaaegse 5-kopikalise povidlo pirukaga. See uustulnuk annab mõista, et pääsu ei ole – kunagi on kõik söödav Eestimaal tema kõhus, sest looduslik vaenlane puudub.
Ronimishimuline limu, keda võib leida isegi katuseräästa alt. Oranž pontsakas hobuseraud 30 sentimeetri kõrgusel peenikese taime oksa küljes rippumas, nagu märg pesu – see ei olegi enam nii enneolematu trikk pärast seda katuse-limu.
489, 490, 491,… Muide naaberkülast üks naine, kes ka igal õhtul korjab, sai eile 5 kilo oma aiast! Meie oleme sellisel hulgal esimest aastat neid tegelasi tõrjumas. Igal õhtul! Kaks tundi läheb kindlasti ära, saak 300-600 vahemikus! On teada, et iga isend muneb keskeltläbi 400 muna hooaja jooksul. Mis saab järgnevatel aastatel? Aju keeldub seda kujutlemast!
Samas peab limude kaitseks ütlema, et maasikad ja herned-oad ei kuulu nende toidulauale, kui on olemas maitsvamat – kapsalised, kurgid, kõrvitsad ja igasugune maitseroheline. Mõnel lillelgi on õigus kõrguda samal ajal, kui tema naaber süüakse ära kohe, kui ta kasvõi millimeetri oma uut lehekest on kasvatanud.
Elame metsa ääres ja kõrge rohumaa veeres. Üle-eelmisel aastal, kui uusarendus meieni jõudis, kerkis kadakase niidu asemele mitu kaunist maja, mille ümber igasse külge istutati elupuuhekk ja siis olid nad kohal!!! Istikutega nad tulevadki! Kõrge rohi, mis eraldab meid uusarendusest, on nälkjate paradiis. Nad tulevad õhtul ja ilma päikeseta ajal kõrgest rohust välja uudistama, mida pakutakse. Meie aias on laud kaetud! Mõnda taime meenutavad veel vaid erinevad ringid mulla peal. Valged ringid on lubjakivi puru, mida aianduspoed müüvad tigude taimedest eemale hoidmiseks. Siis on meil ümber taimede ringitamiseks veel ka üks geeljas aine, mis on kallim. Mõnedele isenditele meeldib eriti just nende ringide peal ja sees lebada. “Kõik see on müügil vaid selleks, et teilt raha kätte saada!” ohkas küla kohvikute päeval viimse piirini viidud vanaproua, kes tuli naabri aeda ekskursseerima. Ta oli kõike juba proovinud!
Meie võitlus nende nälkjatega algas mais, relvaks käärid ja taktikaks otse kuriteopaigalt tabamine. Iga kord andeks paludes ja ennast vihates! Ajapikku selgus, et isegi roimaga harjub. Entusiastlikult läksime üle õllelõksudele. Lõpuks saime aru, et neile sobib ainult kõige kallim õlu või tuleb iga natukese aja tagant lõksusid puhastada, et aroom oleks värske. Paljud limud tegid pärast napsutamist minekut! Lahingud jätkusid korjamisega, misjärel olid kõik aiakindad sõrmedest limased. Järgnevalt kasutusele võetud kummikindad kleepusid kokku ja olid raskesti pestavad. Siis korjasime metallist orkidega, mis minu jaoks ei olnud piisavalt humaanne. Soolveeanumad said kiiresti täis ja läksid ruttu haisema.
Lõpuks leidsime lahenduse, mille juurde oleme jäänud – pritsime taevasinise vasksulfaadi lahusega igaühele personaalselt ja sündmuspaigalt lahkumata. Minu kui graafiku jaoks on see aine taaskasutamine, sest ma söövitan vasksulfaadiga graafika plaate. Aianduspoes on see müügil kui väetis. Mure on, et kas saame end veel nimetada ökoaiaks, kuigi söögitaimedele me ei pritsi. Teole peale pritsides kaotab ta vähem kui minutiga oma limakihi ja sureb. Väga kahju on ikka! Eks Jumalalgi oli mõni mõte, kui ta need aplad isendid lõi. Me ei ole seda kasu veel lihtsalt avastanud. Äkki ta millekski ikkagi sobib. Delikatessid, põrkepallid, madratsid või teonahksed aksessuaarid ei tundu siiski teostatavad.
Maamunal on üks koht, kus ma ennast hästi tundsin – see on mu aed. Minu kõige lemmikum tegevus on suvehommikutel kohvitassiga aias istuda, imestades maailma ja kaugeid perspektiive ehk heinamaataguseid metsatriipe, nautida silmad poolkinni sooja päikest, pärlendavaid kastetilku, linnulaulu ja putukate suminat. Seda tunnet, et keegi ei näe mind ja maailma kurjus ei lähe mulle sellel hetkel korda! Olen püüdnud eelmiste aastate õnnetunnet alal hoida ja pritsid ning orad oma lemmikpaika minnes maha jätta aga küti instinkt on tugevam ja iga pruunikas piklik leheke käivitab reaktsiooni. Mul on välja arenenud limukatundlikud silmad! Neli hispaanlast istuvad kindlasti pingi all!
Vahepeal oli kogu lootus ühel linnul, kes ainsana sööb neid elukaid! Üks tuttav, kellel on India jooksupardid, lubas neid meile laenata aga meie krunt on hiigelsuur ja ilma aiata ning mets on rebaseid ja hunte täis. Mõtlesime juba ratastega võrgust maja ehitamise peale, kui kuulsime kuulujuttu meie lähedalt külast – kaks limude söömiseks võetud India jooksuparti on surnud enda lõhkisöömise tagajärjel! Need aednikud olla võtnud nüüd uued pardid ja senisest rohkem!
Üllatus-pettumuslikud kohtumised limudega on sel suvel aset leidnud lapsepõlve mälestustest õilsal Hiiumaal ja noorpõlve folkidest romantiseeritud Viljandis. Süütuse kaotavad järjest ka tuttavad suvilad, metsad ja niidud. Tihti kuulen ärevaid sõnumeid limude kohta nendelt õnnelikelt, kes siiani õhtuti omi asju saavad ajada. Need jutud meenutavad laste hirmujuttu, kus must käsi on su linnas, must käsi on su tänaval, must käsi on su selja taga ja…!
Üks erijuhtudeks sobiv tagavara relv on mul veel, lisaks surmavatele graanulitele. Viimaste kasutamist oleme püüdnud vältida, sest neid söövad kardetavasti ka süütud isendid. Idee oleks graafika vaskplekist tillukesed kroonid ümber lillede, mille õisi ma igatsen taas näha. Vaske need elukad kardavad, kuigi vaskteibi laitis piiripealses teohüsteerias proua maha.
Elektrikarjus lahendusena oli järgmine, mis loogiline tundus ja selgus, et see ongi juba müügil! Mõne peenra ümber paneks küll! Samas mõtlen, et kui meie igaõhtune osavate näppude ring ära jääb, siis ei ole aiast välja minnes enam rohelust ega nälkjavaba ruumi astumiseks. Kõik tunglevad meie elektrikarjuse taga. Nii, et kõigile pereliikmetele pealambid pähe ja igaõhtune patrull teismeliste nurina saatel alaku!
Järeldus:
Arion vulgars´e invasiivne levik põhjustab Homo sapiens hortulanus’ele märkimisväärset stressi ja tugevdatud kontrollkäitumist. Viimase kohastumine uute oludega on märksa aeglasem kui esimesel. Frustratsioon tekib siis, kui teeteod kahjustavad taimi korduvalt ja kontrollimeetmed tunduvad ebapiisavad.
Teoreetilise matemaatilise mudeli järgi, eeldades, et iga isend muneb 400 muna aastas ja ilma looduslike piiranguteta, oleks paljunemise tulemusena aias kümne aasta pärast sada seitsmekümmend kuus kvadriljardit isendit iga praeguse isendi asemel.
