Hispaania teetigude vastane võitlus jõudis uue tasemeni!
Kui abikaasa hõikas igaõhtusel rutiinsel teojahil pärast ligi 3-tunnist korjetööd võidukalt vahesummaks “1000!”, siis algas meie aia tigudevastases võitluses uus faas! Hoolimata kodumaistest kojaga või seatigudest, ostsime raudfosfaadi graanulid Ferramol. Laiemalt võttes see loodusele ohtlik ei tohiks olla, sest kirjade järgi laguneb loodusele omasteks ühenditeks – rauaks ja fosfaadiks.
Kuna poodidest on sel aastal kõik teograanulid otsas, sain defitsiiti ainsast kohast, kust seda praegu saab – Bauhofi e-poest. Pudistasime kogu krundi niidetava osa ääred seda kallist sööta täis. Nad armastavad seda sööki tõesti hullupööra! Üks sinine graanul kukkus hispaanlasele ilusa oranži põlle peale ja ta hakkas seda kohe isukalt sööma. Mnjah, kristlastlik see elu siin Hispaania teetigudejärgsel ajastul enam ei ole!
Järgmised päevad sadas ja kuigi pakendi info järgi vihmakindlad, läksid sinised täpikesed siiski pehmeks ja kadusid murukamara kaissu, kust, kes teab, kas õgardid nad üles leiavad või mitte. Pärast lugesin, et märjaks saades pidavat just paremini tigudel alla minema. Ei tea, igal juhul neli 500 grammist pakki kadusid mõne päevaga ja mis seal salata nädal pärast seda oli päeva saagiks vaid 50 isendit. Sellist sööki ei jaksa tundmatutele külalistele kogu aeg siiski pakkuda.
Järgmiseks ideeks on mul teosöögi majakesed, kus suurema räästa alla vihm ehk ei jõua ja iga isend saab sealt ise nõutada täpselt nii palju, kui vaja. Ka neid tigude kioske ei ole poest saada. Milline ideaalne turusituatsioon müügimeestele – nii suurt defitsiiti, kui teod on Eestis tekitanud, ei ole enam ammu kaubanduses tekkinud! Meie ostsime hoopis plastist osad mõne euri eest, mille kuuma liimiga kokku panime – alla väike plasttaldrik-söögikauss, selle keskele plasttops katuse hoidmiseks ja peale suurem kaaneke katuseks. Graanuleid veel ei ole aga need on uuesti tellitud – seekord 20-kilone graanulite kott Ironmax Pro, ostetud Baltic Agro e-poest, kus seda ei ole terve suve saada olnud. Koos postitamisega läks 160 euri ära. Ma olen päris kindel, et tigude söögile viimase kuu aja jooksul kulutatud raha ületab minu enda söögile kulutatud summa! Aga nende jaoks ei ole mul mitte millestki kahju!
Käib pidev võistlus, kes esimesena hambad murule potsatanud pirni või ploomi sisse saab vajutada – meie või hispaanlane. Viimane on tihti ette jõudnud aga nende kaitseks võib öelda, et terveid vilju nad ei eelista. Neile meeldivad rohkem praoga või auguga viljad.
Täiesti uus faas algas meil ka peenramajanduses. Olen siiani eelistanud esivanemate aegadest pärit maaviljelust, kus seeme külvatakse otse rohukamarast vabastatud niiskesse maamulda. Uued ajad nõuavad aga uusi menetlusi, seega katsime muru geokangaga, millele asetasime geokangast põhjaga kastid, sinna sisse ostsime kilepakendites Soome mulda (issand, kui mu vanaisa seda näeks). Geokanga peale kõikidesse äärtesse tulevad süvaimmutatud lauad, mille peale kruvime vasktraadist heegeldatud teokaitse piirded (kui mu vanaema seda vaid näeks)! Kogu kupatus maksis ilmselt rohkem, kui sealt saadav roheline saak mitme aasta jooksul. Aga veel kallim oleks tulnud, kui oleksin igale taimekastile eraldi vaskteibi äärtesse kleepinud, nagu idee alguses oli.
Tõde teetigudest ja minu ehitatud monstrumist selgub järgmisel aastal, siis lähen otsin selle naaberküla aiapidamisest loobuva proua üles, kellest mu eelmises tigude artiklis juttu oli ja löön ümber tema väite, et mitte miski ei aita. Oma tehispeenrani lähen siis tantsides, nagu üks tuttav oma uut aias liikumise viisi kirjeldas – pärast jala maha panekut tuleb seda maas keerata ja nii kogu aed läbi tantsida!
