Merle Nõmmel asuv aed on põlvkondade side. See on aed ümber esimese maja, mis selles kandis toona valmis sai. Siin on tasandeid ja kõrgusi kaugest minevikust ning hilisemast ajast, lopsakaid peenraid ja vanu viljapuid. Juured maa sees on justkui mälu enne meid kasvama pandust. Mineviku eest ei pääse! Oma visiooniga aiapidajale on see aga päris tüütu, kui peab neid siin-seal uuesti maa seest välja kasvavaid viinapuvääte ja istikuhakatisi aina uuesti välja rohima.
Minu Lilleküla vanaema rääkis, et Nõmmel elavad peened prouad, kes käivad pitskinnaste ja kübaratega. Seda vaibi on siin tunda! Isegi Nõmme kassid on väärika kõnnakuga! Majesteetlikku muljet suurendab ka kaunis punastest tellistest teerada, mis aias lookleb.
Istume kahe kõrge ‘Tervishoiu nõuniku‘ puu all, mis on augusti lopsakast õitemerest ümbritsetud. Vana pirnipuu on sel sügisel üle hulga aastate ilma viljadeta. Sellest on majarahval väga hea meel, sest nagu sellistes majades ikka, on moose veel eelmisest hooajast üle.
Merle elab aednikuna tulevikus ja peenarde asetus ning taimede kooslus on tema visioonis olemasolevast pisut erinev. Oleks huvitav tutvuda aiapidajaga, kes ütleb, et täpselt sellist aeda ta tahtiski ja ei taha enam mitte midagi muuta. Taimed siiski kasvavad, paljunevad ja hääbuvad ning miski ei ole järgmisel aastal enam samamoodi. Mõni taim on liialt vohama hakanud ja teise kõrgumist oodatakse elevusega. Võrgust ja geokangast ümarad kõrgpeenrad köögiviljade kasvatamiseks ei õigustanud end. Järgmisel aastal on lahenduseks midagi muud. Aed on pideva loovuse kants. See ongi vast see, mis aiafanaatikuid köidab – luua koos loodusega.
Nagu enamikel aiapidajatel, on ka Merlel kartus juurtega kingituste ees. Nende jaoks on tal eraldi peenar. Miskipärast on nii, et mõne taimega saad paremini kontakti, teisega ei saagi. Ometi paistab seegi peenar harmoonilise ja sinna aeda kuuluvana.
Merle jaoks on aias toimetamine meditatiivne tegevus. Ta ei mõtle, et millal üks või teine tööetapp valmis saab ega tunneta, et see tegevus oleks tüütu.
