Kati aed on täiesti teistsugune paik – roheline oaas keset linnakära. See aed tekitab kaitstuse tunde, sest kõikidest aiaäärtest koolduvad keskele puud ja põõsad. Istume nagu rohelises pesas, mis on naabrite ja võõraste pilkude eest pea täielikult kaitstud.
Maja on ehitanud Lasnamäe veerele Kati vanaisa. Mitu põlvkonda ühele perele kuulunud aias on aegade kihistusi ja kõrgeid puid, mis olid meenutustes kunagi väikesed. Kuure ja aedu on tekkinud ja kadunud, pärandades oma materjale järglastele – uutele peenraäärtele, aedadele, aiamajakestele ja kasvuhoonele. Enamuse neist on Kati ise ehitanud! Kasvuhoone on ehitatud vanadest akendest, mille klaasid on klaasikunstnikule kohaselt loomulikult vitraažidega.
Lopsakad taimed tunnevad end paekaldast kõrgemale tõstetud peenardes väga hästi – tihedalt ja läbipõimunult üksteise kõrval. See kõik jätab loomuliku ja harmoonilise mulje, milles leiab taimedevahelisi toredaid suhtlusviise, nagu näiteks tikripõõsas rippuvate kõrvitsatega. Põõsa külge kinnitunud kõrvitsaväädil või lillepeenrasse teed rajanud viinamarjal lastakse siin aias vabalt talitada ja ennast mõnusalt tunda.
Kõik taimekultuurid on siin olemas, mis pähe tulevad. Ka kõik need, mida oodata ei oskagi – söögikultuurid ja ilutaimed kordamööda sõbralikus tervikus. Muljetavaldav sortide rohkus! Mõned taimed on Kati aeda ka ise tekkinud ja ta ei ole neid välja rohinud, sest mine tea, mis üllatus sealt veel tulla võib! Koguni kaktus on kolinud laua alla, et istujaid rõõmustada või ka mõnda plätuomanikku veidi kurvastada.
Ka siin aias on reas inimesed, sest kui mõni inimene on sulle oma taime jaganud, siis on ta aegade lõpuni sinu aias. Ja kõiki neid utsitab tagant Elo Liivi hobusesõnnik, mida ta Saaremaalt kevadeti toob. Mis aga toidab kõige rohkem aednikku? Ikka ootus! Vaimusilmas on olemas, milline üks või teine vili või taim olema saab ja kui see on täies ilus, siis vahel ei jätkugi aega ja silmi tema jaoks. Või on liiga palju suid! Oluline on ikkagi loomine, sest kui sügis selleks aastaks vegetatsiooniperioodi etteastele kardina ette tõmbab, siis on aednikul juba teada, mida ta järgmisel aastal teistmoodi teeb. Ja kõik kordub taas!
Saan aru, et AIA-s on kokku saanud mitte lihtsalt aiaomanikud, vaid fanaatikud. Nüüd, kui meil on blogi, võtab AIA alaliit juba tõsiseid vorme. Alguses tundus see meie kui asutajate vabastav iroonia enese üle, kes me kõik oleme olnud alaliidu juhid. See on alarahastatud kunstivallas võrdlemisi absurdne tegevus. Palju ettearvamatum ja kaootilisem, kui aiapidamine aga kõik muu on sama – viljad, teod ja sagedane ikaldus. Päike ja vihm kordamööda või korraga!
