Septembri alguses jõudsime ka Margiti ja Antsu põnevasse aeda Linnaaluste külas. Aed asub loodusliku metsakasvanud oru nõlval ja nüüdseks on oru serval ka Antsu ehitatud keraamika puupõletusahi, kus viimastel aastatel on aeg-ajalt toimunud ühiseid keraamikapõletusi ehk tule valvamisi. Valmimas on veel üks ahi ja teoks saamas Margiti visioon “Kiln yard´ist”.
Aias leidub mõistagi palju erinevaid keraamilisi vorme, aga kõige ägedam tundub mulle just kogu aeda tervikuks ühendav skulpturaalsus – puud ja põõsad mõjuvad peaaegu arhitektuursete vormidena, lehestike-okastike erinevad värvid ja tumedused lisavad kogu komplektile ruumilisust. Kunagised beebi-elupuud on kasvanud hiiglaslikeks mitmetipulisteks sammasteks ja juba hõrenevate lehestikega põõsaste sisemusest paistavad ootamatud hilised tokkroosiõied. Tuhk- ja kont- ja kusla- ja muud väiksemad puud on pügatud tihedateks vabakujulisteks ümarvormideks, kirjelduse järgi kujutan seda tegevust ette umbes nagu Edward Käärkäe aia-aktsiooni. Juttu oli mingist elumuutvast tööriistast – akuga hekilõikajast vms. millega hoogsalt vehkides pidavat saama just seda mida vaja. Ka orgu avanev vaade on hoolikalt võsast puhtaks tehtud ja sügavusse-kaugusse kaduv vaade on salapärane ja kutsuv.
Meie Merlega teame seda aeda juba aegadest, mil maja ees oli vaid paarimeetrine pügatud muruplats lillepeenardega. Nüüdseks on aed kasvanud pisikese pargi mõõtu, mis ühte serva pidi hajub metsa ja teisel pool maja asuvas nö. tarbeaias on vaja hoida tasakaalu üle põldude ulatuva hüpnotiseeriva vaate ja tuult tagasi hoidvate kuusehekkide vahel.
Margiti kollektsioonis on muidugi veel ka hulganisti igasugu kõrrelisi ja õitsvaid püsikuid – kes tulnud raudteetammilt, kes naabruskonna taludest, kes ka päris aiapoest. Igal taimel oma (aja)lugu ja nii mõnigi taimehakatis on siit ka minu aeda kolinud.
