Aasta on 2019. Oleme lõpuks kohal unistuste linnas, Granadas. Aga Alhambrasse jääbki minemata – pileteid ei jätku. Lohutuseks viin pesakonna Alhambra kõrval asuvasse linnamõisa nimega Carmen de los Mártires.
2/3 alaliidu asutajaliikmetest ehk Kati ja Merle (pluss Erki) väisasid teisipäeval Helga aeda ja taimepoodi Ääsmäel – Katil kaasas põhjalik soovinimekiri. Mida soovida ei osanud, oli kahetunnine ekskursioon näidisaias, kus Helga (eraelus Ülli-Riina) valgustas oma hoolealuste elukäiku ja iseärasusi. Helga järgib aiaharimise darvinistlikku koolkonda – ei kasta, ei väeta, kes saab hakkama, see saab. Vaatamata
Sellel aastal on enneolematult paljud inimesed saanud uudse loodusvaatluse kogemuse Eestit massiliselt väisava uue liigiga tutvudes. Proovin oma uusi tuttavaid kirjeldada. Ennast mummuks muutnud limu ja pikk limu. Kui üks asi annab ennast nii väikeseks kokku krousida ja sedavõrd pikalt lahti venitada, siis on ta looduse poolt eesmärgipäraselt loodud ja hoolikalt konstrueeritud isend! Pole ime,
Tänavune jäi viimaseks aastaks selle aia eelmisele aednikule. 100 aasta vanusena lahkus minu ämm, Erki ema Vilma. Vilma elas terve elu siinsamas Nõmmel. Ta nägi mööda voorimas majaelanikke ja ajaloosündmusi, ega lasknud end neist kuigivõrd loksutada. Tema suur lillepeenar tekkis aegamööda – Vilma laiendas seda salamisi muru ja köögiviljanduse arvelt. Seal veetis ta pikki tunde
Merle Nõmmel asuv aed on põlvkondade side. See on aed ümber esimese maja, mis selles kandis toona valmis sai. Siin on tasandeid ja kõrgusi kaugest minevikust ning hilisemast ajast, lopsakaid peenraid ja vanu viljapuid. Juured maa sees on justkui mälu enne meid kasvama pandust. Mineviku eest ei pääse! Oma visiooniga aiapidajale on see aga päris
Merle peab oma aednikukarjääri oluliseks peatükiks suurt Oudolfi-vaimustuse perioodi. “Sel hetkel, kui Rootsis tööreisil olles endalegi ootamatult, suvalises väikelinnas, Piet Oudolfi loomingu otsa koperdasin, oli neti vahendusel juba natuke eelteadmisi olemas – aga päriselus kohtumine kujunes siiski vapustavaks. Hiljem tulin samasse kohta juba ettekavatsetult, valides erinevaid aastaaegu – esmakohtumine leidis aset juunis, kui õitseb suur
Kati aed on täiesti teistsugune paik – roheline oaas keset linnakära. See aed tekitab kaitstuse tunde, sest kõikidest aiaäärtest koolduvad keskele puud ja põõsad. Istume nagu rohelises pesas, mis on naabrite ja võõraste pilkude eest pea täielikult kaitstud. Maja on ehitanud Lasnamäe veerele Kati vanaisa. Mitu põlvkonda ühele perele kuulunud aias on aegade kihistusi ja
Ühes asutamisistungiga tegid Kati ja Merle esmakordselt tutvust Lembe aiaga. Allpool natuke muljeid.
Ühel kenal neljapäeval, 7.augustil 2025 said Merle, Kati ja Lembe kokku viimase aias, et panna alus Aias Istujate Alaliidule. Meie alaliidul ei ole äriregistri koodi ega kontonumbrit ning loodetavasti ei saa meil olema tulusid ega kulusid. On vaid mõtted (ja taimed) mida vahetada.