Tänavune jäi viimaseks aastaks selle aia eelmisele aednikule. 100 aasta vanusena lahkus minu ämm, Erki ema Vilma.
Vilma elas terve elu siinsamas Nõmmel. Ta nägi mööda voorimas majaelanikke ja ajaloosündmusi, ega lasknud end neist kuigivõrd loksutada. Tema suur lillepeenar tekkis aegamööda – Vilma laiendas seda salamisi muru ja köögiviljanduse arvelt. Seal veetis ta pikki tunde pingikesel istudes ja kõpitsedes. 2006 kole talv võttis Vilma peenra keskosa täitsa tühjaks. Järgnes pidulik ühiskülastus istikuärisse, ning periood, mil peenar (Vilma enda sõnade järgi kiviktaimla) eriti hea välja nägi.
Vilma mängis kunagi klaveril Beethovenit nii, et Erki seda koolist tulles Idakaare tänava otsa kuulis. Vilma armastas kirjanduses pakse traagilise lõpuga ajaloolisi romaane ning aias kontraste ja draamat. Mina, kes ma ajan taga pooltoonide harmooniaid, tulin ükskord turult uue istikuga – see võis olla mingi peenelt kreemikas päevaliilia. Vilma põrnitses seda ja teatas: “Mis värv see on? See ei ole mingi värv.” Aeg-ajalt tähendas ta mulle (tagamõttega), et tema ema käis küll igal hommikul hoolsasti peenraid rohimas ja kastmas. Ning kivitee ehituse kohta leidis, et see on meie aia jaoks “liiga uhke.”
Vilma istutas taimi vastavalt tujudele, või nagu ta ise ütles – “ Ah, ma supsasin selle sinna maha.” Vahel võis ta taime asukoha unustada ja millegi muuga üle istutada, ent hoidis ranget joont taimekõrgustega, jälgides, et tagumine rida esimeste tagant välja paistaks. Tema lemmiklillede hulka kuulusid kressid, mida ma ise ei ole igal aastal enam viitsinud külvata.
Tasapisi liikus peenra eest hoolitsemine minu kätte, praeguseks aga on see pooleks jagatud taraga ning taimed mujale kolitud või võssa kasvanud. Igal asjal oma aeg… ning aeda kui kaduvat kunsti tasub säilitada fotodel.
