Ärgitasin meie alaliitlasi sõna võtma teemal, kuidas ja millise ringiga nemad aianduse juurde jõudsid. Lootsin sellest teha meie esimese ühispostituse, ent praegu tundub mõistlikum anda igaühele mõtete koondamiseks aega just niipalju, kui keegi vajab. Lembe oli oma jutuga valmis juba enne mind – avaldame ka tema loo õige pea.
Aga alustades iseendast: olen, nagu paljud kohalikud, aias üles kasvanud ja maasikate rohimisel nõgestega võitlema õppinud. Elasime üpris erilises kohas – Priisli külas, millest hiljem sai Lasnamäe 6.mikrorajoon. Aiakujundusest ma suurt ses vanuses ei mõiganud, vaade oli praktiline – söödavus, ronitavus ja muud liiki kasutatavus mängisid suuremat rolli. Muljet avaldas vanemate rajatud kiviktaimla ja selle keskmes keskpäevalilled – praeguseks unustatud moetaimed. Suur püsilillepeenar paiknes miskipärast selles aiaservas, kus ei tundunud mõnus aega veeta – elu keskpunkt oli kiige, liivakasti ja grilliplatsi vaheline Bermuda kolmnurk. Seal toimusid ka aiapeod, kui külalisi käis. Põnev ja pisut keelatud koht oli tiik ning sellest vetikate õngitsemine. Mida vanemaks, seda rohkem hängisin hoopis aia taga heinamaal, mille liigirikkus oli säärane, et igast lillest ühe eksemplari korjates võis korraliku suure kimbu kokku saada.
Maa-vanaema juures Spithamis lõi keskkond pahviks lõhnadega: tõrvatud palgid, saepuru, merekivid, seenemets, kruusatee tolm, suitsukala. Maja ees ilutses sirelilehtla ja selles treitud pulkadest toolid, mida praegu vist hinnaliseks antiigiks loetaks.
Lasteaed Varsaallika tänaval paiknes vanas villas, parkettpõranda ja kaminasaaliga. Aed oli säilinud peaaegu endisagses olekus – terrassid, õunapuud, kiviktaimla ja roosid – aga kõige suuremat muljet avaldasid hoopis lumemarjatihnik, mille lasteaia kliendid olid muutnud käikude labürindiks, ning jämedad ronimispuud, millest üks ladvaga maani paindunud, nagu elus sild.
Ikka oli põhjust kadestada seda, mis leidus naabrite aedades – ühel näiteks autokummidest torn, teisel suur korralik mängumaja, kolmandal kunstlik veekogu, neljandal maguskirsipuud, viiendal pooleldi tänavale ulatuv, piknikuseltskonda mahutav rändrahn, kuuendal pirakas kiik, millel kõik ümbruskonna lapsed salaja kiikumas käisid. Kadedus on võimas ja motiveeriv jõud!
Kui sain 13, asendus see kõik paneelikakorteriga, millele mõned aastad hiljem lisandus kooperatiivisuvila. Viimases tuli alustada nullist – kändude juurimisest ja kartulipõllu kündmisest. Praeguseks on mu emme ja ta abikaasa selle paigaga imet teinud, aga siis oli kõik veel kole ja vaevaline.
Eelkirjeldatud traumaatiline kolimine pani arvatavasti aluse huvile mõelda, mis üldse on või ei ole mõnus koht, ja kuidas mõnus koht tekib. Tunnistan, et murran sel teemal pead siiamaani.
Laia maailma aiakultuuri lõhna aimasin esiti koju kuhjunud ajakirju traalides. Esimesed ohhoo-elamused leidsid kindlasti aset väljaspool kodu. Üheks neist võis olla Lillepaviljon – omamoodi aed siseruumis, eriti selle trepistik, aga ka lõhn – mullane ja elus, nagu kevad keset talve.
Sama lõhna sai nuusutada Agro kasvuhoonetes, kus töötas ema sõbranna Maire. Seal käisin tiinekana natuke aega isegi tööl.
Botaanikaaias sai käidud pere ja külalistega jalutamas, ent suurt muljet ta mulle ei jätnud. Kadriorg oli lihtsalt igav, kui Luigetiik välja arvata. Lausa kole oli algkoolipätaka silmis lauluväljak. Kui sa oled ilma vanemateta pisike inimene laulupeol, siis su vaateväli koosneb inimeste kõhtudest, tagumikest ja jalgadest ning suurest, nukrast asfaldiväljast.
Kümnendas klassis sattusin aga ootamatult New Yorki ning soetasin sealt – kui ei eksi, Metropolitanist – raamatu jaapani aedadest. Väljaanne oli õhuke, aga sisutihe – andis päris hästi ülevaate eri stiilidest ja perioodidest ning mahutas sinna vahele ka rohkelt fotosid, mis lugejas tõsist süljeeritust esile kutsusid. Muuseas, kellele iganes ma selle välja laenasin – palun too tagasi! Igatahes, iva, mille ma sealt raamatust nokkisin, oli järgmine: pea igasugusest biotoobist saab – vaid õige pisut siit-sealt nügides – kujundada esteetiliselt meeldiva elupaiga. (Okei, leidub ka seisukohti, et mingit nügimist pole tarvis – jääme siinkohal viisakalt eriarvamusele.) Mõte hakkas jooksma, kuidas sama printsiipi rakendada meie kohalikes maastikes – loopealne, paekarjäär, liivarand, kivikangur, raba, mustikamets… või õigemini, kuidas mahutada nende maastike hõng koduaeda.
Järgmiseks ohhoo-elamuseks kujunes planeerimatu koperdamine Piet Oudolfi loomingu otsa Enköpingis. Sellest olen siin juba kirjutanud.
2004, oma teisel Minnesota-suvel, sain sõpradelt ja sugulastelt paar tellimust istutusalade kujundamiseks. Mõtlesin tõsiselt karjäärivahetusele, hängisin maastikufoorumites, osalesin isegi ühel konkursil – aga otsustav samm jäi tookord tegemata. See-eest on mul nüüd aed Nõmmel, ning siinsete väljakutsetega madistades, korduvate ümbertegemiste ja veaparanduste käigus, tunnen vahel, et ma muffigi ei tea ega oska.
Kolisin Nõmmele, Erki juurde, aastal 2002. Esimesed sammud aias olidki seotud katsetega pisut taastada kohalikku looduskeskkonda – istutasime muuhulgas juurde 4 mändi, millest kasvama läks ainult üks; vedasin taimi koju metsast ja raudtee äärest. Mingil hetkel jõudis aga kohale, et paiga olemus on hoopis muu. Ja et esiemade tehtud maaparandus ning vanaaegsed roosipõõsad kuuluvad juba kohavaimu juurde sama palju kui männimets.
Niipalju siis selleks korraks.
Ülemisel pildil: Priisli aed. Autor all paremas nurgas. Fotod Mati Hiis.