Ühes asutamisistungiga tegid Kati ja Merle esmakordselt tutvust Lembe aiaga. Allpool natuke muljeid.
Lembe aed asub Murastes, niiske ja rammusa pinnasega heinamaal (Merle pole kindel, kas õige oleks öelda luht või lodu). Meist kolmest ainsana on tema aias aimata kindlakäeliselt ellu viidud visiooni. Sellest on ta kirjutanud ajakirjas Kodu ja Aed – siin: https://kodujaaed.ee/artikkel/loomulik-loominguline-aed
Lembe ühislooming loodusega võtab võluvaid vorme – hoolikalt hooldatud kivikangur ühes servas, sujuv üleminek aiast heinamaaks teises, seal vahel aga murupinnast välja vahtivad pokud, kes olid olemas ammu enne muru. Niisiis mahuvad aeda ära vähemalt kolm kohalikku maastikutüüpi.
Lembe tahtis alguses, et aias oleksid ainult sinised lilled (ja sinaka lehestikuga taimed) – sellesse ideaali on elu mõned sisselõiked teinud, ent endiselt mängivad kandvat rolli lavendel, mesiohakad, perovskia, sinkjad kadakad ja kõrred. Õrnematest kukekannustest on üle sõitnud tulnukad Lusitaaniast, kellele Lembe ja Kaupo õhtuti aiaservades jahti peavad. Toimivaks relvaks on osutunud pudel vasksulfaadi lahust, millega pritsimist elavas esituses näha saime.
Ent kõige suuremat kadedust ei tekitanud minus mitte pirakad kivid ega rõõmsalt vohavad taimed, vaid Lembe aia valgus – see langeb just õige nurga alt, et kogu aed õhtuks särama lüüa, ning ei lähe liiga vara kuskile puu taha ära, nagu linnas sagedasti juhtub.
Järgnevad fotod on Lembe enda pildistatud erinevatel aastaaegadel:
