Kaks lugu taimede imelikest radadest, mis siin-seal inimeste omadega ristuvad. Melba, Suislepa sohilaps lombi tagant 2011. aastal tehti geenitestiga kindlaks paljude levinud õunasortide sugupuu. Teadmised õunasortide päritolust on tihtipeale üks suur legendidel ja ümberjutustustel põhinev segapundar: allpool mõned lingid näidiseks. Uuring tegi muuseas kindlaks, et kanada sordi “Melba” vanemateks on kuulus ameeriklane McIntosh (seesama, kes […]
Punaste õitega seoses meenuvad esimese hooga pildikesed nõuka-ajast. Viru hotelli külge ehitatud suur tulbikast, kus igal aastal õitsesid Apeldoornid (ja ei midagi muud). Nelgid üheksandal mail Aljoša ees. Muinasjutt “Tulipunane lilleke,” mille pildid on teinud Siima Škop. Natuke hiljem – lill Carmeni juustes, väljakutse toreadoorile. Vennaskonna laul moonidest. Punane ei saa ise sinna midagi parata,
Lumi sulas tänavu vara ja mina teen nägude kontrolli – kes on jätkuvalt rohelised, kes pruuniks kõrbenud või puha õhtale läinud.
Mõne kuu eest üllatas meid Anneli Banner Vabaõhumuuseumist, kutsega tulla kõnelema Kolu kõrtsis aset leidvale Vana Aia Päevale. Võtsin sõnal sabast ning tegin seal väikese ettekande oma aiast (rõhuga muistsetel aegadel); ühtlasi veetsin meeldiva päeva hernesuppi helpides ning teisi esinejaid kuulates. Kogu eeskava võeti videosse üles ning on nähtav selle lingi alt: https://www.youtube.com/live/48Yjmj5PSA4 , seetõttu
Aastal 2008 käisin Eesti Aiaklubiga reisil mööda Soome rannikut Helsingist Haminani.
Merle lohistab oma aias kive ühest kohast teise ja avastab end aeg-ajalt küsimas, mida ta õieti teeb. Või mida teevad need kivid.
Roosa värv aias on täiuslik nagu end sabast hammustav madu. Külmema varjundiga roosa moodustab lehestiku rohelisega nii perfektse paari, et ei vaja (ega vahel ka salli) lisandiks mitte midagi – kui, siis sutsu laimirohelist või valget. Roosa on ümar nagu O-täht, pehme nagu pilveke, küps nagu kesksuvi.. Kehastunud tasakaal – ei kuum ega külm. Roosad
Merle tunnistab nüüd üles kõik taimed, keda ta oma aias on mõrvanud. Neid on aja jooksul kogunenud arvestatav hulk. Ehk on see nimekiri abiks teistele, kes liivahunnikus taimedega müttavad. Püüan sorteerida põhjuse järgi, miks miski kapsas aia taha läks. Langesid tigude saagiks:Kukekannus (delphinium – Pacific sordirühm), kobarpea (ligularia dentata “Desdemona”), hosta (üks kahest on siiski
Rocca al Mare Vabaõhumuuseum on – peale kõige muu – ka mahukas park, milles vahelduvad looduslikud kooslused tüüpiliste eesti talu- (ja hilisemate) aedadega. See on koht, kus pannakse paika eestlase iluetalon, aluspõhi, millest võrsub kõik pealisehitis. Jalutuskäik kivi- ja lippaedadega palistatud varjulistel radadel kosutab keha ja vaimu. Setu taluvärav kutsub sisenema. Hiiglaslikud põlispuud annavad tunnistust
Kus jooksevad mõiste “aed” piirid?(Elementaarne, Watson. Seal, kus on tara.) Ja ikkagi: liikudes rabas laudteel või avastades rannas grilliplatsi, tajub teadvus seda aiana – ruumina, mis on tekkinud inimese ja looduse dialoogi käigus. Matkarada on juba algselt rajatud kohta, mida nii ehk naa vaatamisväärseks on peetud – kadreeritud loodusest välja inimesele sümpaaatne siiluke. Sellele on