Jätkan värviteemal ning võtan luubi alla lilla. Vastupidiselt kollasele on lilla aias üpriski leebe loomake, kellega on lihtne ümber käia. Ta saab sõbralikult läbi rohelisega, kuid on tänulik ka talle toeks seatud purpurse lehestiku eest. Lillade õite valik on suur, nii et soovi korral saab eelistusi timmida kõrguse, kasvukoha, aastaaja, ökoloogilise aspekti, lõhna või muude […]
Ärgitasin meie alaliitlasi sõna võtma teemal, kuidas ja millise ringiga nemad aianduse juurde jõudsid. Lootsin sellest teha meie esimese ühispostituse, ent praegu tundub mõistlikum anda igaühele mõtete koondamiseks aega just niipalju, kui keegi vajab. Lembe oli oma jutuga valmis juba enne mind – avaldame ka tema loo õige pea. Aga alustades iseendast: olen, nagu paljud
Lembe küsis, mida inimesed aias tunnevad.Püüan vastata. Mina olen siin Nõmmel ju tulnukas, täiesti teistlaadi loodusest, kus ka valgus oli teist värvi. Aia harimine on ühtlasi kohanemise protsess.Ja palju on selles protsessis kohaneda.mitte-tahtmist. Peaga vastu seina jooksmist. Sobimatu sobitamist. Kaasasündinud taustsüsteem ja arusaam idüllist – see on loopealne, paekivi, kellukad, tõrvalilled, kadakad, suur lahtine taevas.
Stockholmist natuke maad lõunas asub maailmatuma vinge teaduskeskus Tom Tits. Lisaks tubastele atraktsioonidele on seal ka pirakas aed, kus ei saa mitte lihtsalt vaadata ja nautida, vaid ka MÄNGIDA! Eriti äge on, et mängimise käigus avaneb ohtralt võimalusi vett pritsida, vette kukkuda ja muul moel märjaks saada. Parim aeg külastamiseks on siis, kui väljas on
Kirjutatud mõeldes Lembele, kes kollasest kaarega mööda käib (ma loodan, et Lembe kommenteerib!) Mida öelda kollase värvi kohta aias? Raske, aga huvitav. Just sellisena ta mulle paistab. Tähelepanu järele karjuv, teinekord agressiivne ja tülinorija tüüp või draamakuninganna. Aga sega kollast rohelise või valgega ja temast saab seltskonna liim, kõige ja kõigi siduja ning lepitaja, kes
Aasta on 2019. Oleme lõpuks kohal unistuste linnas, Granadas. Aga Alhambrasse jääbki minemata – pileteid ei jätku. Lohutuseks viin pesakonna Alhambra kõrval asuvasse linnamõisa nimega Carmen de los Mártires – rajatud 19.sajandil ja täiendatud 20nda keskel. Carmen on mitmetähenduslik sõna – võib olla laul, võib olla müüriga ümbritsetud sisehoov või aed. On aprillikuu, mis Andaluusias
2/3 alaliidu asutajaliikmetest ehk Kati ja Merle (pluss Erki) väisasid teisipäeval Helga aeda ja taimepoodi Ääsmäel – Katil kaasas põhjalik soovinimekiri. Mida soovida ei osanud, oli kahetunnine ekskursioon näidisaias, kus Helga (eraelus Ülli-Riina) valgustas oma hoolealuste elukäiku ja iseärasusi. Helga järgib aiaharimise darvinistlikku koolkonda – ei kasta, ei väeta, kes saab hakkama, see saab. Vaatamata
Tänavune jäi viimaseks aastaks selle aia eelmisele aednikule. 100 aasta vanusena lahkus minu ämm, Erki ema Vilma. Vilma elas terve elu siinsamas Nõmmel. Ta nägi mööda voorimas majaelanikke ja ajaloosündmusi, ega lasknud end neist kuigivõrd loksutada. Tema suur lillepeenar tekkis aegamööda – Vilma laiendas seda salamisi muru ja köögiviljanduse arvelt. Seal veetis ta pikki tunde
Merle peab oma aednikukarjääri oluliseks peatükiks suurt Oudolfi-vaimustuse perioodi. “Sel hetkel, kui Rootsis tööreisil olles endalegi ootamatult, suvalises väikelinnas, Piet Oudolfi loomingu otsa koperdasin, oli neti vahendusel juba natuke eelteadmisi olemas – aga päriselus kohtumine kujunes siiski vapustavaks. Hiljem tulin samasse kohta juba ettekavatsetult, valides erinevaid aastaaegu – esmakohtumine leidis aset juunis, kui õitseb suur
Ühes asutamisistungiga tegid Kati ja Merle esmakordselt tutvust Lembe aiaga. Allpool natuke muljeid.