Roosa värv aias on täiuslik nagu end sabast hammustav madu. Külmema varjundiga roosa moodustab lehestiku rohelisega nii perfektse paari, et ei vaja (ega vahel ka salli) lisandiks mitte midagi – kui, siis sutsu laimirohelist või valget. Roosa on ümar nagu O-täht, pehme nagu pilveke, küps nagu kesksuvi.. Kehastunud tasakaal – ei kuum ega külm. Roosad […]
Merle tunnistab nüüd üles kõik taimed, keda ta oma aias on mõrvanud. Neid on aja jooksul kogunenud arvestatav hulk. Ehk on see nimekiri abiks teistele, kes liivahunnikus taimedega müttavad. Püüan sorteerida põhjuse järgi, miks miski kapsas aia taha läks. Langesid tigude saagiks:Kukekannus (delphinium – Pacific sordirühm), kobarpea (ligularia dentata “Desdemona”), hosta (üks kahest on siiski
Rocca al Mare Vabaõhumuuseum on – peale kõige muu – ka mahukas park, milles vahelduvad looduslikud kooslused tüüpiliste eesti talu- (ja hilisemate) aedadega. See on koht, kus pannakse paika eestlase iluetalon, aluspõhi, millest võrsub kõik pealisehitis. Jalutuskäik kivi- ja lippaedadega palistatud varjulistel radadel kosutab keha ja vaimu. Setu taluvärav kutsub sisenema. Hiiglaslikud põlispuud annavad tunnistust
Kus jooksevad mõiste “aed” piirid?(Elementaarne, Watson. Seal, kus on tara.) Ja ikkagi: liikudes rabas laudteel või avastades rannas grilliplatsi, tajub teadvus seda aiana – ruumina, mis on tekkinud inimese ja looduse dialoogi käigus. Matkarada on juba algselt rajatud kohta, mida nii ehk naa vaatamisväärseks on peetud – kadreeritud loodusest välja inimesele sümpaaatne siiluke. Sellele on
Jätkan värviteemal ning võtan luubi alla lilla. Vastupidiselt kollasele on lilla aias üpriski leebe loomake, kellega on lihtne ümber käia. Ta saab sõbralikult läbi rohelisega, kuid on tänulik ka talle toeks seatud purpurse lehestiku eest. Lillade õite valik on suur, nii et soovi korral saab eelistusi timmida kõrguse, kasvukoha, aastaaja, ökoloogilise aspekti, lõhna või muude
Ärgitasin meie alaliitlasi sõna võtma teemal, kuidas ja millise ringiga nemad aianduse juurde jõudsid. Lootsin sellest teha meie esimese ühispostituse, ent praegu tundub mõistlikum anda igaühele mõtete koondamiseks aega just niipalju, kui keegi vajab. Lembe oli oma jutuga valmis juba enne mind – avaldame ka tema loo õige pea. Ülemisel pildil: Priisli aed. Autor all
Lembe küsis, mida inimesed aias tunnevad.Püüan vastata. Mina olen siin Nõmmel ju tulnukas, täiesti teistlaadi loodusest, kus ka valgus oli teist värvi. Aia harimine on ühtlasi kohanemise protsess.Ja palju on selles protsessis kohaneda.mitte-tahtmist. Peaga vastu seina jooksmist. Sobimatu sobitamist. Kaasasündinud taustsüsteem ja arusaam idüllist – see on loopealne, paekivi, kellukad, tõrvalilled, kadakad, suur lahtine taevas.
Stockholmist natuke maad lõunas asub maailmatuma vinge teaduskeskus Tom Tits. Lisaks tubastele atraktsioonidele on seal ka pirakas aed, kus ei saa mitte lihtsalt vaadata ja nautida, vaid ka MÄNGIDA! Eriti äge on, et mängimise käigus avaneb ohtralt võimalusi vett pritsida, vette kukkuda ja muul moel märjaks saada. Parim aeg külastamiseks on siis, kui väljas on
Kirjutatud mõeldes Lembele, kes kollasest kaarega mööda käib (ma loodan, et Lembe kommenteerib!) Mida öelda kollase värvi kohta aias? Raske, aga huvitav. Just sellisena ta mulle paistab. Tähelepanu järele karjuv, teinekord agressiivne ja tülinorija tüüp või draamakuninganna. Aga sega kollast rohelise või valgega ja temast saab seltskonna liim, kõige ja kõigi siduja ning lepitaja, kes
Aasta on 2019. Oleme lõpuks kohal unistuste linnas, Granadas. Aga Alhambrasse jääbki minemata – pileteid ei jätku. Lohutuseks viin pesakonna Alhambra kõrval asuvasse linnamõisa nimega Carmen de los Mártires – rajatud 19.sajandil ja täiendatud 20nda keskel. Carmen on mitmetähenduslik sõna – võib olla laul, võib olla müüriga ümbritsetud sisehoov või aed. On aprillikuu, mis Andaluusias