Rocca al Mare Vabaõhumuuseum on – peale kõige muu – ka mahukas park, milles vahelduvad looduslikud kooslused tüüpiliste eesti talu- (ja hilisemate) aedadega. See on koht, kus pannakse paika eestlase iluetalon, aluspõhi, millest võrsub kõik pealisehitis.
Jalutuskäik kivi- ja lippaedadega palistatud varjulistel radadel kosutab keha ja vaimu. Setu taluvärav kutsub sisenema. Hiiglaslikud põlispuud annavad tunnistust soodsast pinnasest ja mikrokliimast, mis meenutab pigem Muhu saart või Mulgimaa mõisaparki kui tüüpilist Põhja-Eestit. Siin-seal trehvab unustatud lilli, nagu varemerohi või mädarõikaõis.
Muuseumi peatee äärest leiab selle kõige-kõigema platsi: Sassi-Jaani taluhoovi. Rehetare on hoonetüübina nii iidne, et üsna samasuguseid võis vast kohata nooremal kiviajal. Hoovi peal veelgi pikema ajalooga püstkoda. Kuhjaga wabi ja veel rohkem sabi, luitunud palgid ja vikatiga pügatud muru. Serva peal mõned õunapuud ja kaugemas nurgas kapsamaa. Ei midagi liigset, kui välja arvata pilvelõhkuja mõõtu rookatus.
Mind vahel näkitseb seda täiuslikkust imetledes mõte, kas mitte pole siin tegemist “kreeka marmorkuju” efektiga – aju hakkab urgitsema: kas oli kõik ikka nii perfektselt paigas ka ehitise “eluajal” – elu on ju siiski kaootiline nähtus? Ja kuidas see ideaalpilt kujundab meie tänaseid valikuid?
(Viimaste ekstreemsemaid näiteid: Pinotexiga kollaseks võõbatud ja masinaga treitud palkidest onnilaadne toode; leeklambiga kõrvetatud männilaud 70ndate moevõttena; aidahoone lame kaaraken mätasmaja verandal…)
Muuseum on asutatud 1957. aastal, Siberi eestlase Karl Tihase eestvedamisel – ehk onTihase vaimustus rehetaredest paljus seletatav sellega, et ta neid esmakordselt alles täiskasvanuna nägi? Kas oskame ise alati hinnata seda, mis meile igapäevane ja tavaline tundub?
Sellest, milline põhjalik töö kõigi nende taluaedade taga peitub, saab aimu siit:
https://evm.ee/ekspositsioon/taluaiad
Ja olemas on ka raamat neile, kes rohkem teada tahavad:
https://evm.ee/meist/raamatud/eesti-aia-ajalugu