Aasta on 2019. Oleme lõpuks kohal unistuste linnas, Granadas. Aga Alhambrasse jääbki minemata – pileteid ei jätku.
Lohutuseks viin pesakonna Alhambra kõrval asuvasse linnamõisa nimega Carmen de los Mártires – rajatud 19.sajandil ja täiendatud 20nda keskel. Carmen on mitmetähenduslik sõna – võib olla laul, võib olla müüriga ümbritsetud sisehoov või aed.
On aprillikuu, mis Andaluusias imekaunis juudapuude õitsemise aeg. Väravas tervitavad meid räuskavad paabulinnud. Edasi tuleb eluhoone, klassikaline mauri stiilis sisehoov – kaared, mosaiigid, madalad basseinid. Ümberkaudu mitmel tasandil terrassid, pügatud hekimustrid, purskkaevud, veekanalid, visteeriaõites pergolad. Aga barokkpargi ranguse asemel on siin veetlev mängulisus ja muinasjutu-õhkkond. Tuhat ja üks ööd. Sümmeetria saab lõhutud, loodus läheb sujuvalt üle arhitektuuriks (ja vastupidi), radu mööda edasi liikudes avanevad järjest uued vaated – aed on nagu seitsme looriga tantsijanna. Õitsevad kallad ja iirised. Linn on kusagil kaugel all, silmapiir kaob vinesse. Aeg peatub.
