Tänavune jäi viimaseks aastaks selle aia eelmisele aednikule. 100 aasta vanusena lahkus minu ämm, Erki ema Vilma. Vilma elas terve elu siinsamas Nõmmel. Ta nägi mööda voorimas majaelanikke ja ajaloosündmusi, ega lasknud end neist kuigivõrd loksutada. Tema suur lillepeenar tekkis aegamööda – Vilma laiendas seda salamisi muru ja köögiviljanduse arvelt. Seal veetis ta pikki tunde […]
Merle Nõmmel asuv aed on põlvkondade side. See on aed ümber esimese maja, mis selles kandis toona valmis sai. Siin on tasandeid ja kõrgusi kaugest minevikust ning hilisemast ajast, lopsakaid peenraid ja vanu viljapuid. Juured maa sees on justkui mälu enne meid kasvama pandust. Mineviku eest ei pääse! Oma visiooniga aiapidajale on see aga päris
Merle peab oma aednikukarjääri oluliseks peatükiks suurt Oudolfi-vaimustuse perioodi. “Sel hetkel, kui Rootsis tööreisil olles endalegi ootamatult, suvalises väikelinnas, Piet Oudolfi loomingu otsa koperdasin, oli neti vahendusel juba natuke eelteadmisi olemas – aga päriselus kohtumine kujunes siiski vapustavaks. Hiljem tulin samasse kohta juba ettekavatsetult, valides erinevaid aastaaegu – esmakohtumine leidis aset juunis, kui õitseb suur
Kati aed on täiesti teistsugune paik – roheline oaas keset linnakära. See aed tekitab kaitstuse tunde, sest kõikidest aiaäärtest koolduvad keskele puud ja põõsad. Istume nagu rohelises pesas, mis on naabrite ja võõraste pilkude eest pea täielikult kaitstud. Maja on ehitanud Lasnamäe veerele Kati vanaisa. Mitu põlvkonda ühele perele kuulunud aias on aegade kihistusi ja
Ühes asutamisistungiga tegid Kati ja Merle esmakordselt tutvust Lembe aiaga. Allpool natuke muljeid.
Ühel kenal neljapäeval, 7.augustil 2025 said Merle, Kati ja Lembe kokku viimase aias, et panna alus Aias Istujate Alaliidule. Meie alaliidul ei ole äriregistri koodi ega kontonumbrit ning loodetavasti ei saa meil olema tulusid ega kulusid. On vaid mõtted (ja taimed) mida vahetada.