Kirjutatud mõeldes Lembele, kes kollasest kaarega mööda käib (ma loodan, et Lembe kommenteerib!)
Mida öelda kollase värvi kohta aias? Raske, aga huvitav. Just sellisena ta mulle paistab. Tähelepanu järele karjuv, teinekord agressiivne ja tülinorija tüüp või draamakuninganna. Aga sega kollast rohelise või valgega ja temast saab seltskonna liim, kõige ja kõigi siduja ning lepitaja, kes lahendab probleeme naeratuse abil. Toimib ka optiline segamine – kui piserdada kollane väikesteks täpikesteks rohelise seas, mõjub ta juba hoopis leebemalt.
Vaatan oma aias ringi: priimula, raudrohi, kugarpea, iiris “flavescens”, madar, kortsleht, piimalill, kirss-kontpuu, santoliin – viksid ja viisakad lilled, kes igat olengut oma tagasihoidliku sarmiga täiendavad. Võrdluseks mõned suurt ja eredat värvilaiku moodustavad diivad: forsüütia, kollane rodo, päevakübar – need nõuavad juba hoolega valitud kaaslasi. Tihti aitavad neid kompositsiooni sulatada just eelnimetatud tagasihoidlikumad kollased.
Väga vinge on kollase kooslus musta või bordoopunasega. Sinisega on nii ja naa – võib õnnestuda, ent ka alt minna. Veel üks kollase-sõbralik värv on hall, mida lehestikuga lisada saab. Kui aga paned kollast kokku mõne suureõielise kärtsroosa, oranži või punasega, siis vaata ise, kuidas välja keerutad (minu soovitus on sellisel juhtumil totaalselt hullu panna ja kogu vikerkaar letti lüüa).
Mis liig, see liig…
Kollaste lillede hulgast leiab pagana huvitavaid õievorme: süüria tuliürt, kuldvihm, tiibeti priimula, keisrikroon, isegi kodumaine nurmenukk. See võimaldab luua monokroomseid kompositsioone, mis ometigi igavaks ei lähe.
Ei tea, kas ma olen ainus, kel silm kevadeti kollase suhtes tolerantsem on kui muidu, aga kevade juurde kulub üks särakas kollast ära. Suvel hakkab ta mõjuma meeldetuletusena lähenevast sügisest. Sügisel aga silm lepib temaga – niikuinii on talv tulekul ja päästa pole midagi. Muuhulgas nimetaksin mõned ootamatult kenad sügisesed kolletujad: Hondo magnoolia, kuutõverohi, spargel ja – soodsa tähtede seisu puhul – harilik ebajasmiin, kelle lehed mul mõnel aastal peaaegu valgeks on pleekinud.
Järgnevad pildid tegin Tuljaku aias; selle võluva kollase segu autor on, kui ma ei eksi, Lylian Meister. Mind veetleb eriti, kuidas on siin lisaks värvikontrastile tööle pandud ka värvilaikude heleduse, suuruse ja intensiivsuse kontrast. Raamistiku Lyliani mängule on loonud minu lemmikarhitekt Valve Pormeister.
Kollane võib mõjuda maalähedaselt-umbrohulikult või, vastupidi, eriti suurlinlikult. Või isegi mõlemat korraga: siis elab ta Põhja-Tallinnas.