Jätkan värviteemal ning võtan luubi alla lilla.
Vastupidiselt kollasele on lilla aias üpriski leebe loomake, kellega on lihtne ümber käia. Ta saab sõbralikult läbi rohelisega, kuid on tänulik ka talle toeks seatud purpurse lehestiku eest. Lillade õite valik on suur, nii et soovi korral saab eelistusi timmida kõrguse, kasvukoha, aastaaja, ökoloogilise aspekti, lõhna või muude muutujate alusel.
Lilla lepib enamiku teiste värvide naabrusega. Koos sinise ja kollasega annab ta teada kevade tulekust, sügisel on astripuhmas peenras viimane lahkuja, kes kustutab tule. Roosa ja valgega on lilla mahe ja suvine, punasega ooperlikult dramaatiline, oranžiga pisut hullumeelne . Kui üldse eksida saab, siis võibolla liiga plassi helelilla paigutamisega sarnase heledusastmega toonide lähedusse, ilma et miski kõrvalt kontrasti pakuks.
Oma ukseesisesse peenrasse olen kogunud lillasid tulpe. Osad neist kannavad viirust, mis õied triibuliseks muudab. Kõige vastupidavamaks nii viirustele kui muudele hädadele on seni osutunud iidvana “Bleu Aimable” – eriti hiline kahvatulilla sort, mille õitseaeg kattub osaliselt laukude, iiriste ja sirelitega. Päris tubli on ka “Queen of Night” ning pigem juba roosade hulka liigituv nimetu talutulp. Mulle hirmsasti meeldib ka “Negrita,” ent tema nii pikaealine ei ole. Mõned uuemad iludused on kadunud juba enne esimest õitsemist; oletan, et langesid hiirte saagiks.
Kui juba sirelitest juttu tuli, siis viimasel paaril aastal olen neid rohkem soetanud, kui plaanis oli. Lugu selline, et jahtides tumelillat “Ludwig Späthi” olen juba kaks korda aiaäridest valesti sildistatud taime saanud. Enam ei osta sirelit, mille õied pole lahti! Ludwigit mul endiselt ei ole, leppisin viimases hädas “Charles Joly”-ga. Tean, et see on truudusemurdmine, aga mis teha.
Lillad pallikesed nimega laugud armastavad Nõmme pinnast väga. Algselt maha pandud kuuest sibulast on arenenud paarisajane tihnik. Rohin noori tõusmeid välja nagu umbrohtu – kas keegi tahab?
Päris hästi paljunevad ka iirised, kellede hulgast leiab eriti peeni lilla värvi nüansse, ent neid pean tokkidega püsti hoidma igal pool, kus pole tulist lauspäikest.
Floksid mulle kunagi üldse ei meeldinud. Ega ma nende lõhna praegugi väga ei fänna. Aga nüüd on mul siiski üks lemmik, “Blue Paradise” – floks, mis päikese käes on lilla, aga varjus tõmbub peaaegu siniseks.
Vist võib lillaks liigitada ka vesikanepi, mis uhkesti putka räästani küünitab. Tema kõrgus oleneb otseselt suvisest sademete hulgast. Ja lillade lillede loetelu jätkub: aubrieeta, kukehari “Purple Emperor”, sügislill, ebahüatsint, priimula, liivatee, kellukad, kurekellad, kukesaba, salvei, nõianõges, tõnnike, budleia, krookus, võrkiiris, elulõng, lumeroos, pärsia püvilill….
Kui lillas kleidis daam võib osutuda draamakuningannaks, siis aias kehastab lilla pigem tasakaalu.