Roosa värv aias on täiuslik nagu end sabast hammustav madu. Külmema varjundiga roosa moodustab lehestiku rohelisega nii perfektse paari, et ei vaja (ega vahel ka salli) lisandiks mitte midagi – kui, siis sutsu laimirohelist või valget. Roosa on ümar nagu O-täht, pehme nagu pilveke, küps nagu kesksuvi.. Kehastunud tasakaal – ei kuum ega külm.
Roosad lilled- pojeng, roos, magnoolia – lõhnavad sageli eriti magusalt, ja ka see lõhn on olemuselt küps ja tasakaalukas, mitte kuhugi kiirustav, leebe ja puhkusele kutsuv. Roosa on unistus turvalisest lapsepõlvest.
Roosa võib olla vanamoodsalt nostalgiline, nagu lõhnav vaarikas, või šikilt moekas, nagu ussitatar.
Roosa on harva ärritav, Seda juhtub juhul, kui ta eredus on korralikult põhja keeratud – enamjaolt suvelillede esituses, nagu pelargoonid ja lemmaltsad, või siis, kui ta mõnda hoolega sätitud kombosse oma lauluga sisse sõidab. Ei saa öelda, et ta alati ja igal pool ansamblisse sobituks! Hästi saab ta läbi sinisega, ning kolmekesi koos valgega moodustavad nad klassikalise inglise aia paleti.
Maalikunstnik Ene Luik-Mudist, kes kunagi oma “Moskvitši” barbiroosaks värvis, ütles mulle, et roosat leidub looduses üllatavalt palju, kui vaatama hakata. Ta ei pidanud silmas mitte ainult põdrakanepi ja tõrvalille välju, vaid ka kõrreliste hapraid varjundeid ja hommikuvalguse trikke.
Minu aia kõige roosam hetk on juuli alguses, kui korraga lähevad lahti jaapani enelas, deutsia, veigela, hilised pojengid ja roosid, ning õnneks ei õitse samal ajal suurt midagi muud. Aga veel vingem roosa aed on minu emmel – sellest kunagi edaspidi.
Suuremat sorti roosa-elamuse saamiseks soovitan varakevadel piiluda Tammsaare parki, siis kui seal õitsevad lõokannused.