Lembe küsis, mida inimesed aias tunnevad.
Püüan vastata.
Mina olen siin Nõmmel ju tulnukas, täiesti teistlaadi loodusest, kus ka valgus oli teist värvi. Aia harimine on ühtlasi kohanemise protsess.
Ja palju on selles protsessis kohaneda.mitte-tahtmist. Peaga vastu seina jooksmist. Sobimatu sobitamist.
Kaasasündinud taustsüsteem ja arusaam idüllist – see on loopealne, paekivi, kellukad, tõrvalilled, kadakad, suur lahtine taevas. Valge kruusatee, poollagunenud lennuväli, loojangul akna taha maanduvad langevarjud ja retk piimamannerguga naabri lauta. Vürtsitatud paari lehmakoogiga.
(Lasnamäel jätkus lehmapidamine isegi siis, kui see oli juba üheksakordseid täis ehitatud.)
Ja suviti – mererand, kuhu pääseb läbi naabri hoovi; kivid, mille seest võib leida eelajaloolisi elukaid; kalavõrgud suure kiige kõrval kuivamas ning lestasuitsutamise auk maa sees. Aeg-ajalt ka kohustuslik mustikakorje.
Järgnes periood elu eelnimetet üheksakordses, mille tegid talutavaks pikad jalutuskäigud. Taevas oli jätkuvalt suur.
Esimene käik Nõmmele jääb kuhugi pätaka-ikka – külla vanatädi sõbrannale. Oli nagu reis kaugele maale. Meelde on jäänud loojang, kriuksuv värav, nässu tüüpi koer, kandiline hall kivimaja, sirge kivitee, tumeroheline hämarus, kiviktaimla, prouade kohvilaua-jutt.
Järgmine külaskäik, seekord mitmepäevane, pinginaabri juurde, kellele Nõmme oli suvituskohaks – tema “maa-vanaema” majja. Kirjandusliku kallakuga perekond. Tundsin, et palju on kirjutamata reegleid, mille vastu ei tohi eksida. Sisse minna sellest uksest või kõndida tolle muru peal. Just nimelt muru. Väike, nelinurkne, kärtsroheline lapike keset tavalist Nõmme metsaalust. Üks iroonilisemaid aiaelemente, mida ma eales kohanud. Tegemist oli pinginaabri onu eksperimendiga: ehk oli ka temale see üks etapp kohanemisprotsessis.
Kolmas mälukild jääb ülikooli-aega. EKA Raja tänava hoonest tegime kursaõega vehkat, kolistasime Trummi tiikide juures, ronisime üles tähetorni trepist (ehmatades habetunud tähetarka tema raamatute vahel) ja jõudsime välja turule, kus Antonio Banderase kehatu hääl parajasti laulis “Soy un hombre muy honrado…” Turumüüja (kena noor kutt) kinkis kursaõele roosiõie. Tema sõitis oma roosiga koju, mina jäin veel kooserdama. Sattusin kõndima samale tänavale, kus praegu elan. Just selle koha peal tegid mu kõrvad järsku “ohoh!” – siin oli ebatavaliselt vaikne. Nii vaikne, et seda oli kuulda. Ja hakkas tunduma, et siin võib elada küll.
Ja lõpuks see kord, kui tulin ja jäin:
Oli öö. Jaanuar. Sõitsime Palamuselt linna. Erki jõudis vaevalt hoiatada, enne kui suur hundikoer mind märja suudlusega tervitas. Toas tuli vastu tulevane ämm, unest üles ehmatatud, hommikumantlis, juuksed püsti peas. Ahjuroopi õnneks ei olnud. Must kass oli.
Lasnamäele läksin veel ainult oma riiete järele.
Mis koht see on?
Nõmme on uhke ja iseseisev linn. Linn, kus vanaprouad turu ja apteegi vahet jalutavad, ning kus nende punkaritest lapselapsed käivad magamas. Nõmmel arvatakse, et uustulnuka asi on kohaneda – või minema minna, kui ei meeldi. Nõmme on koht, kus alati on õhtu ja alati on sammal, ning õhk sageli suitsune. Olen ise hakanud siin päikest kartma – pagana kuum on teine viimasel ajal, eriti metsa vahel, kus ei puhu tuult. Käin mõnikord mäe otsast vaatamas, kas Tallinn on veel alles. Siia ei ole teda kuulda, ning kui ta ühel päeval kadunud peaks olema, siis nõmmekad ei teeks teist nägugi.
Eristan Nõmme sees piirkondi, millest keskset ja suurimat kutsun “hardcore” Nõmmeks: see kant, kus on pime ja liivane ja kus tõesti peale oravate suurt miski kasvada ei taha. Ise jään ma sellest tuumikust pisut eemale, Vanaka lähedusse, kus aeg-ajalt näeb ka päikest ning leidub viljakandvat pinnast. Siis on veel rabaäärsed rajoonid, kus suvel kõvasti sääski, ning Trummi ainulaadne allikamaastik.
Nõmme aiad on segu lootusest ja resignatsioonist; mõnel pool näen värske energiaga pealehakkamist, teisal käegalöömist võitluses juurevõsude, liiva, musträstaste ja muude loodusjõududega.
Ma ise pendeldan siin samuti lootuse ja resignatsiooni vahepeal – lisaks on igasugu tõmbe- ja tõukejõude, mida tasakaalustada püüan: enese ja pesakonna soovid, inspiratsioonisähvakad ja tuttava vaatepildi tuim jõllitamine, pärandi hoidmine versus uued mõtted, klimaatiline ja geoloogiline reaalsus, aeg ja raha.
Aga on hetked, mida ootad terve aasta ja mille nimel oled nõus rabama. Jasmiinilõhn. Kirikakraväli. Roheline paus juuni lõpus, kui peaaegu midagi ei õitse, aga ikka on ilus. Kohtumine siiliga.
Kohanemine võõra ja eksootilise loodusega kestab siiamaani.