Kus jooksevad mõiste “aed” piirid?
(Elementaarne, Watson. Seal, kus on tara.)
Ja ikkagi: liikudes rabas laudteel või avastades rannas grilliplatsi, tajub teadvus seda aiana – ruumina, mis on tekkinud inimese ja looduse dialoogi käigus. Matkarada on juba algselt rajatud kohta, mida nii ehk naa vaatamisväärseks on peetud – kadreeritud loodusest välja inimesele sümpaaatne siiluke. Sellele on omakorda lisatud asju, mis inimese olemise mugavamaks muudavad – pingid, lõkkekohad, teeviidad.
Lisaks metsameeste ehitatule panustavad omalt poolt ka külastajad, kes ehitavad näiteks randa kivitorne. Looduskaitsjad jällegi lammutavad viimaseid. Mulle isiklikult kivitornid küll meeldivad, ma kujutan ette, et koopainimesed võisid neid ka laduda, võibolla selleks et teistele koopainimestele infot jagada.
Mõni matkarada möödub mahajäetud rajatistest, mida loodus vaikselt üle võtab – kenasti sammalduvat elektrijaama näeb näiteks Nõmmeveskil.
Inimene, kes unistab hooldusvabast aiast, võiks inspiratsiooni otsida just sellistest paikadest.