Merle lohistab oma aias kive ühest kohast teise ja avastab end aeg-ajalt küsimas, mida ta õieti teeb. Või mida teevad need kivid.
On olemas selline asi nagu kivikadedus. Alati on kellelgi suurem… mõni lausa elab nende otsas (soomlased ja rootslased, sunnikud…) ! Mõnel on nad olemas ilma mingi pingutuseta! Ülemisel pildil on Erki sõbra Indreku aed Stockholmi saarestikus, kus suure maja taga kaljunukil istub väike külalistemajake – ja oma väiksusega kaljukünka veel suuremaks teeb.
Ja siis lohistad koduaeda nii suure müraka, kui jõud parajasti üle käib. Mis ausalt ütelda on kribul, kui sul pole kodustatud kopameest. Kuhjad neid, sikutad nii ja naa, ent tulemus on pahatihti… tagajärg.
Kunagi mu Nõmme-elu alguses küsis Erki vend Jüri, mida ma sünnipäevakingiks tahan. Mina küsisin suurt kivi. Saingi. Kivi ümber kujunes mu esimene oma aiaplats, mis oli ehk ennekõike mu kogunenud koduigatsuse väljendus – loodusest korjatud taimed ja rohkesti kive. Plats tekkis mahalammutatud kuuri asemele, ning minu territoorium piirneski alguses sellega – Vilma toimetas oma maal ja mina omal. Kus Vilma jõud enam üle ei käinud, jäi ajapikku minu hooldada. Ülemisest platsist aga sai liivakasti- ja seejärel batuudiplats, kuhu parimatel aegadel kogunesid nii oma põnn kui naabermajade lapsed.
Aga mis funktsiooni kivi üldse täitma peaks? Mida kivi teeb? Või mida inimene kivi tassides teeb?
Praktilises plaanis teeb kivi järgnevaid asju:
- Hoiab enda all jahedust ja niiskust. Kivide külje all on taimestik nähtavalt lopsakam.
- Peegeldab päikesekiirguse, mis ta pinnasest eemal hoiab, taimelehtedele. Seetõttu, kui kivi asub lagedal kohal, elavad ta läheduses hästi peaasjaliult need tiamed, kes end aurustumise eest kaitsta oskavad (loe: karvased.)
- Salvestab soojust ja võib sellega tasandada öökülmade mõju.
- (see on puhtalt mu oletus) suudab kaitsta juuri ja mugulaid pättide eest, nagu näiteks hiired. Võibolla ka taevast langeva liigvee eest.Teooria põhineb tulbivaatlustel ja eriti ühel kenal triibikul, mis munakivi all kõveralt kasvades mitte ei kahanenud, vaid õitses ja paljunes.
- Eritab pinnasesse lupja, kui ta juhtub olema lubjakivi. See meeldib näiteks kirsipuudele, aga ei meeldi rododele.
- Pakub varjupaika tigudele ja putukatele. Samuti kahe otsaga omadus. Maasikapeenrast hoian kivid igaks juhuks eemal.
- Võimaldab võililledel juurduda nii, et sa neid enam iial kätte ei saa.
- Jaotab (kui on küllalt suur ja lapik) su raskuse ühtlasemalt, kui sa mulla peal kõnnid.
- Muuhulgas omab iga kivi ka mingit (ümbrusega kontrastset) välimust. Kui palju kontrasti on hea, tuleb igaühel ise otsustada, aga kivid ei ole vajalikud mitte alati ega igal pool.
- (ning not least) kutsub kivi esile mälestusi ja seoseid. Kellele suvepuhkus rannavanaema juures, kellele maailmaloomine ja seitse mandrit. Mida kulunum ja sammaldunum kivi, seda mõjusam toime mälule. Kivi kaudu saab mõttes tagasi minna meeldivasse aega või paika.
Jaapanlased on kivide paigutamise kunsti lihvinud aastasadu (link). Eestlased teevad sellega võrreldes alles titesamme, aga emotsionaalne side kividega on meil kahtlemata olemas.
Mu kadund ämm Vilma ladus ikka ümmargusi munakaid peenarde ja radade äärde ritta, ehkki see tema maaharimist lihtsamaks ei teinud. Avastasin just äsja enda üllatuseks, et Pätsu ajal olnud eestlastel kombeks sääraseid munakaid lausa valgeks lubjata. (allikas: siin.)
Kuhugi samasse pätsu-aega jääb ka kiviktaimla kui moeröögatus. Isegi Elo Tuglase päevaraamatus on kiviktaimla rajamisest juttu. Mood püsis siinkandis hämmastavalt kaua, pea 90ndateni. Ent mul on tekkinud taipamine, et inimesed mõtlevad sõna “kiviktaimla” all väga erinevaid asju.
Oma algsel ideaalkujul peaks ta tähendama mägimaastiku laigukest aias, kas looduslikku või kunstlikku – igal juhul räägime siin suurematest ühikutest kui meie keskmine rändrahn. Eesti tingimustes võib ta tähendada paekallast, laotud müüri või terrassi, kivikangrut, kivirohket nõlva või küngast, või ka lihtsalt lillepeenart, mis sisaldab mõningal määral kive. Ka Vilma oli tõega veendunud, et tema varjuline, paekivist radadega osadeks jaotatud peenar on kiviktaimla. Ehkki see asus aia kõige madalamas ja siledama reljeefiga kohas, ning kus klassikalisi kiviktaimlataimi leidus nii palju, kui neis tingimustes ellu jääda suutis.
Kivid võivad teha ka seda, et unustad neid kangutades nii lõunasöögi kui töised kohustused. Ja mõnikord lööd näpu siniseks.