Meie kliimas on rohkem kui pool aastat, kui just lund ei saja, aias pruun aastaaeg. Tahaks ometigi, et ka siis oleks silmal midagi vaadata…ning ma ei pea silmas võrgu sisse mähitud pampe! Kui ma igihalja taime juba aeda toon, siis ootan temalt ka esinemist sellal, kui teised ei esine; pisikest taime olen nõus varjutama, aga suurte kohus on saada ise hakkama.
Lumi sulas tänavu vara ja mina teen nägude kontrolli – kes on jätkuvalt rohelised, kes pruuniks kõrbenud või puha õhtale läinud.
Esimene sort: vintsked olevused
Mikrobioota on ütlemata tore ja lollikindel roomav okaspuu. Aeg-ajalt piiran tema võimsat laiusesse kasvamist kääridega. Kannatab kõike – päikest, varju, pealeastumist ja ajutist mattumist roomava metsvitsa tihnikusse. Pilti vt ülevalpool.
Pildil teisel pool rada kasvab roosipõõsas, mille noortel võrsetel on kena roheline koor.
Igihali on just nii rõõmsalt haljendav, nagu talt oodatakse. Nii päikeses kui varjus. Ainus küsimus: vabandage, kuidas teie tema vahelt lehti riisute?
Teine sort: kärab kah
Kohalikest metsataimedest on mul aias hulganisti mände. Nende tervis on keskmine – vahtrate võradest püüavad kõveriti mööda kasvada, okkaid on hõredalt ja need langevad juba kaheaastastena maha.
Olen pidanud ka harilikku kadakat – see oli mõniteist aastat üsna tubli, siis aga jäi suuremaks kasvanud männi varju ja kuivas lõpuks ära.
Jugapuid on mul nüüdseks kolm tükki. Kõige paremini tunneb end 6 aastat vana “Groenland” idapoolse seina ääres, kuhu päike paistab ainult hommikul. Tänavu oli ta raske lume all üsna lömmis, aga ajas oksad kikki kohe, kui lumest vabanes. Pügan teda mõistlikkuse piires, geomeetrilist vormi taotlemata – vaid niipalju, et teisi taimi ei ahistaks.
5 aastat vana “Repandens” põeb vaatamata varjutamisele; ilmselt ei meeldi talle ka tihedalt puujuuri täis maapind ja talvine päike.
Aasta tagasi istutatud “Hicksii” peab toime tulema täispäikesega. Seni natuke stressimärke ilmutab – ülemistel okstel toon kollakas – aga järeldusi veel vara teha. Aga jugapuu plussiks on võime taastuda ka pärast tugevat pügamist, nii et peaaegu oleksin ta esimese sordi hulka liigitanud. Liigitaksingi, kui poleks jugapuuhekki emme aias, mis tänavu näeb välja nagu kena pruun müür…
Kanada kuusk “Konica” tuli meile kogemata, jõulupakis koos Johnny Walkeri viskipudeliga. Hoidsni potti talvel koridoris ja torkasin kevadel maasse (kuiv, liivane kõrgendik, päike kuni poolvari). Keegi ei pannud tema peale erilisi lootusi – aga siin ta nüüd on, paarkümmend aastat hiljem, uhkelt kandmas nime Viskikuusk. Alumine ots muutus millalgi märklauaks jalga tõstvatele koduloomadele, tänavuse talvega on tekkinud paar pruuni okast, aga üldiselt kõbus.
Mägi-ebaküpress “Filifera Nana” iseseisvus suhteliselt valutult. Kevadist pruunistumist esineb minimaalselt – ainult et tihedam võiks taim olla, kui just norima peab.
Astelsõnajalg (polystichum setiferum) võiks vabalt olla praegu, märtsis, sama ilus kui sügisel – takistuseks vaid lumi, mis vahepeal on lehed maha murdnud. Olen nõus talle omistama täisigihalja taime aunimetuse.
Puksrohi (pachysandra terminalis) on poolvarjus üsna kenasti igiroheline, aga tema rookisin ma välja, kuna ähvardas teisi enda alla matta. Kasvatagu teda need, kellel on palju ruumi.
iKultuurjõhvikas lutseb mul rodo all juba mõned aastad ja ei pirtsuta, võiks ainult suurem ja kohevam olla.
Taimed, mis on olemuselt küll igihaljad, ent mille vanad lehed koleduse tõttu ikkagi maksimumpunkte ei saa ja millest pikemad ka pügamisele lähevad: bergeenia, akakapsas, lavendel “Hidcote”, roheline ja hall santoliin, villane nõianõges, süüria tuliürt, helmikpööris “Palace Purple”, aubrieeta, budleia.
Kolmas sort: ootab otsust
Uus elanik aias on vinav lumeroos (helleborus foetida). Näinud Tartu botaanikaaias tema vohamist ja ohtrat isekülvi, tundus, et tegemist on elujõulise isendiga. Kasvab mul otse tammejuurte peal tüve varjus, hakkas va jobukakk detsembris õienuppu kasvatama, ent lahti pole see seni läinud. Musta lumeroosiga on kogemused kehvemad – see oli üks neid taimi, mis kahanes, kuni kadus sootuks. Kaukaasia lumeroos on paremini vastu pidanud ja pikaealise püsiku aunimetuse välja teeninud.
Teine uusasukas paxistima canbyi (eestikeelne nimi puudub) läks katseks kolme erinevasse kohta. Neist turbapeenras ja lumeroosi kõrval kasvavad eksemplarid on kenad rohelised, jasmiini all pisut valgemas paigas ilmutab kõrbemise märke.
Kolmandaks tuli sügisel Helga juurest kaasa tähk-roodjalg (blechnum spicant “Stripetti”), mis praegu turbapeenra nurga peal ilusasti haljendab.
Mandel-piimalille (euphorbia amygdaloides var. purpurea) käin murelikult põrnitsemas. Ta on küll üle elanud juba kaks talve, aga tänavu tundub kuidagi kõhnem ja pruunim… ootame, vaatame.
Uus elanik on hariliku kuuse kääbussort “Little Gem”; see mattus suvel pea üleni apteegitilli puhma alla, ent näeb sellegipoolest praegu üsna söödav välja.
Mahooniaid ma seni veel varjutan. Pildi järgi ei oskaks arvata, et taimed on tegelikult 8 aastat vanad, aga kuna hiljuti välja läinud vaher neid seni suviti varjas, siis suuremaks kasvanud nad istutamisest saadik pole. Nüüd tundub, et vähemalt üks kolmest hakkab tasapisi hoogu sisse saama; esmakordselt sain mullu ka marju mekkida (maitsetud ja jahused). Kui kauaks ma neid kevadeti pakkima jään, saab näha.
Kikkapuu “Emerald Gaiety” tuli sügisel mingi vahetuse käigus naabrinaiselt, vajutasin juurtega varreosad kividega vastu maad (kaevamiseks oli see liiga kõva ja läbikasvanud) ja ootan nüüd, mida tegelane edasi ette võtab. Hetkel paistab, et on isegi elus.
Neljas sort: aia taha läinud
Kirju kadaka sordid “Holger” ja “Blue Star” olid ilusad umbes 15 aastat ehk seni, kuni neid kevadel varjutasin. Ühel hetkel leidsin, et tüübid on juba suured küllalt, ning lõpetasin poputamise, mille peale kadakad paari-kolme aasta jooksul aegamööda pruunistusid – ja just okste alumisest otsast, samas kui tipud veel kenasti uusi kasve ajasid. Et talved olid paksu lumega, siis võimalik, et see polnudki päikesepõletus, vaid mingi seenhaigus. Kaotasin lootuse neid taastada ja viskasin nad aasta eest välja. Asemele istutasin roomava kadaka “Andorra Compact” ja laiuva kadaka “Nana”, mis esialgu on veel kenad, aga vaatame, mis saab.
Palsamnulu “Nana” istutasin 2017 idapoolse seina äärde, aga järgmiseks kevadeks oli taim surnud mis surnud. Miks – kes seda teab…
Must mänd (Kairi kingitus) elas umbes 3-4 aastat ülemisel kuival platsil, siis nakatus mingisse tõppe, läks üleni pruuniks ja kooles. Enam ei proovi.