Punaste õitega seoses meenuvad esimese hooga pildikesed nõuka-ajast. Viru hotelli külge ehitatud suur tulbikast, kus igal aastal õitsesid Apeldoornid (ja ei midagi muud). Nelgid üheksandal mail Aljoša ees. Muinasjutt “Tulipunane lilleke,” mille pildid on teinud Siima Škop. Natuke hiljem – lill Carmeni juustes, väljakutse toreadoorile. Vennaskonna laul moonidest.
Punane ei saa ise sinna midagi parata, et ta sekeldustesse satub. Kõiges on süüdi koht värviringil, mis rohelise suhtes just sellise ebasoodsa nurga alla sattunud. Nutikamad punased lilled (nelk, moon, karukell) muretsevad endale ennetavalt hallika või sinaka lehestiku, et passipildil vähem jube välja näha.
Aga punane pole siiski päris lootusetu juhtum. Heas seltskonnas saab tastki asja. Ta võib isegi kasulik olla – kui on vaja kedagi, kes ukse jalaga lahti lööks, siis lükatakse tema ette.
Punane on esimene värv musta ja valge järel, millele inimene nime pani (link). Ta on tihti ka esimene, mis meelde tuleb, kui palutakse mõni värv nimetada. Tal on raske jääda märkamatuks ning sama raske pääseda mõrvarlikust mainest (veri ikkagi!).
Oma aias olen punasega pigem kokkuhoidlik. Leekivpunaste õitega loitev tulinelk ei armastanud minu aia liivapinnast sugugi. Samuti ei tahtnud hästi kasvada punane kannuslill ja makedoonia äiatar. Niisiis näebki punast põhiliselt tulbihooajal. Korra aastas võib ju olla karneval!
Uuesti saab silm punasega sõbraks siis, kui ilmad jälle külmemaks kisuvad ja ka lehestikus taas punasega harmoneeruvaid toone kohtab. Siis on aeg tuua punane tuppa ja pista ta purki.
Et miks mu maja punane on? Põhiliselt selleks, et talv üle elada. Roheline maja nägi detsembris kaunikesti nukker välja. Ja majas on mul kärtspunane tool, mille Stockholmist ära tõin nii, et kõigepealt istusin temaga metroos, siis bussis, laevas ja lõpuks taksos.
Eelmise aasta suvel, Vilma lahkumise puhul, istutasin pottidesse tulipunaseid sigaretililli, kresse, jorjeneid ja begooniaid. Ikka selliseid, et ka Vilma nendiks: jah, on tõesti punane. (Tema juba pooltoone ei tunnistanud!) Samuti leidsin üles kaks aastat vana punase pojengi “Red Charm”, mida olin juba kadunuks pidanud, ja kolisin ta soodsamasse kohta ümber. Passin nüüd peale, kas tärkab – too lill on küll lõhnata, ent vaatepildina päris võimas.