Kaks lugu taimede imelikest radadest, mis siin-seal inimeste omadega ristuvad.
Melba, Suislepa sohilaps lombi tagant
2011. aastal tehti geenitestiga kindlaks paljude levinud õunasortide sugupuu. Teadmised õunasortide päritolust on tihtipeale üks suur legendidel ja ümberjutustustel põhinev segapundar: allpool mõned lingid näidiseks. Uuring tegi muuseas kindlaks, et kanada sordi “Melba” vanemateks on kuulus ameeriklane McIntosh (seesama, kes andis nime õuna-arvutile)… ja meie vana hea Suislepp.
Suislepp jõudis oma maailmarännakutel nii mitu korda nime vahetada, et pööras oma jäljerea põhjalikult segi, jäädes detektiividele püüdmatuks. Läinud siit välja kui “Liivi vaarikaõun” – Lievlander Himbeerapfel – moondus nimi Liveland Raspberry’ks, siis Lowland Raspberry’ks ja nii edasi, kuni keegi enam ei mäletanud, kust too frukt tulnud on. Ja alles DNA analüüs kinnitas, et kõigi nende nimede taha peitub ikka seesama Suislepp, mille emapuu kunagi Suislepa mõisa õues kasvas (kahest palverännakust sinna andis esimene saagiks mõru pabula, teine ei andnud enam sedagi).
Aga kes on Suislepa enda esivanemad? Sellest teame veelgi vähem. Võimalik, et jäljed viivad Prantsusmaale. Ehk leiavad teadlased kord sellelegi küsimusele vastuse.
https://www.darzkopibasinstituts.lv/en/apple-stories/suislepp
https://www.apfga.org/nineteenth-century-russian-apple-varieties-in-alaska/
https://pomiferous.com/applebyname/lowland-raspberry-id-4036
https://www.mofga.org/maineheritageorchard/liveland-raspberry/
https://en.wikipedia.org/wiki/Melba_(apple)
https://fruticetum.fi/kasvilajit/suislepp/
Kaks korda üle ookeani purjetanud roos
Üks mu aia vanadest roosidest on oma jäljeraja jätnud üle poole gloobuse. Hakates lillekese päritolu uurima, jõudsin välja sellise teekonnani: Damaskuse roosi aretised (see siis Süüriast pärit) said aretustöö aluseks Kanadas, uus sort levis sealt tagasi Vanasse Maailma ja muutus ka Eesti taluaedades üsna tavaliseks. Nii tavaliseks, et keegi enam roosi nime ei mäleta. Ka mitte Vabaõhumuuseumi aiapäeva publik, ehkki roos ise oli pildi pealt tuttav paljudele. Nagu heal lapsel ikka on tal õige mitu nime – Ameerikas Banshee, Soomes Mustialanruusu, Prantsusmaal Minette, aga kuidas meie siin teda kutsuma peaks, ei tea Liisu ega lapsed. EI ole isegi kindel, kas tegemist on ühe või mitme erineva sordiga!
https://ruususeura.fi/wp-content/uploads/2020/12/Joy-P.-OF-ROSE-TRADITIONS-AND-TRADITIONAL-ROSES-IN-FINLAND.pdf
https://www.helpmefind.com/rose/l.php?l=2.516.0
https://kansasgardenmusings.blogspot.com/2014/06/banshee-or-banshees.html
https://www.helpmefind.com/rose/l.php?l=66.4151&tab=3
https://forum.rosehybridizers.org/t/minette-an-overlooked-rose-for-frgrance/6573
https://www.helpmefind.com/rose/l.php?l=2.4264.5
Ja lõppu üks raamatusoovitus. Michael Pollan “The Botany of Desire” on raamat, mis paneb lugeja mõtlema – kas mängib inimene taimedega või hoopis taimed inimesega? Kas taim – kavalasti – muudab end inimesele ihaldusväärseks, misläbi inimene teda üle maailma levitab, ise arvates, et tegutseb vaid enese huvides?