Kunstnikud Sirje ja Rait olid juba mõnd aega huvi tundnud, mis asja me siin alaliidus ajame, ning kutsusid meid ühel kenal maikuu päeval külla. Tulla jõudsid Merle, Erki ja Kati.
Graafik Sirje ja skulptor / klaasikunsnik Rait pesitsevad Rocaa al Mare kandis, kus võib tänaval kohata linna eksinud karusid ning kus taimed kasvavad suuremaks, kui nõmmeka silm harjunud nägema. Aed on mõõtudelt väiksemapoolne, ent kõik siin kasvav on nii täpselt paigutatud, et ruumipuuduse tunnet ei teki. Vanade õunapuude võrad moodustavad aiaruumi lae; nende alla mahuvad ära põõsad, lillepeenrad ja söödavad taimed. Kui kuhugi veel vaba pinda jääb, täidavad selle üksteise võidu karulaugud ja meelespead.
Tagaukse lähedalt leiab ühe solistidest: uhke klump konnatatart, mille võsusid omanikud käigu pealt, nii muuseas, välja roogivad. Konnatatrale vaatab üle raja vastu laiguke eksootilist himaalaja jalglehte, edasi iirised, päevaliiliad, jaapani ülased, mahoonia ja veel erinevaid püsikuid, kõik silmanähtavalt heas toitumuses. Rait ütleb, et see siin on nende isiklik Amazonas.
Edasi kulgedes satun kõigepealt valgetriibulise päideroo klumbile, seejärel tabab silm moodustist, mille olemusele pihtasaamiseks tuleb kõigepealt väike paus teha: roheline ja umbkaudselt urrikujuline, londiga…? Tegemist on luuderohtu mattunud kaevuraketega; kaevu jätkuvast funktsionaalsusest annab aimu väljaulatuv kastmisvoolik.
Värava kõrvalt leiab valgete õitega rodo, mille juures Rait imetlusega kirjeldab väljamaal kohatud puusuurusi isendeid, ning kena punakate lehtedega õisküüvitsa.
Aed muutub vajaduse korral kunstigaleriiks, kus Rait oma skuptuuride ilmastikukindlust testib. Sellest on fotode hulka sattunud ka üks mullu pildistatud hetk.
Istume välikamina ees terrassil ja teeme alaliidu seisukohast olulisi tähelepanekuid: näiteks, et edukaks ja mõtestatud istumiseks on tähtis mugava istme olemasolu (saab istuda ilma, et mõtted kogu aeg tagumiku suunas pöörduks). Nosime käristuse-nimelist lihapada kohaliku karulaugu salatiga. Päevakajaliselt tuleb juttu netikelmidest ja sellest, kuidas end nende eest kaitsta. Raidi väimees osutub teema asjatundjaks.
Õhtu jahenedes kolime tuppa. Sirje tutvustab oma väikest ja väga daamilikku kettsaagi. Raidi uhkuseks on aga Sünge Riist, millega saab lõigata õunapuude ülemisi oksi. Õunasaagist osatakse siin valmistada head ja veel paremat. Juttu jätkub veel: reisidest, seiklustest, riigimeestest, koerustükkidest, inimestest siin- ja sealpool vikerkaart.
Uued liikmed on alaliitu pidulikult vastu võetud – nüüd peame plaane järgmisteks istungiteks.